Müürileht

Inimloomusele on raske vastu vaielda. Kui miski on kodeeritud meie geenidesse, siis igasugune utopistlik katse seda muuta ei saa hästi lõppeda. Henri Kõiv arvab, et klassikalise majandusteooria põhitõdesid ei anta siiski kaasa emapiimaga, vaid neid kultiveeritakse läbivalt erinevate ühiskondlike institutsioonide kaudu.

Kas tulevad tuttavad ette need igapäevased võitlused ajaga, mida me vahepeal isegi tähele ei pane? Kui palju oleme veetnud aega, oodates sõnumeid kelleltki, kellelt neid kunagi ei tule. Pööranud pilgu tabloole, et saabuv tramm meid lumetormist või hilinemisest päästaks. Soovinud aja möödumist, et see haavad parandaks.

Õpetajatöö kajastamine meedias paistab silma rohkem oma probleemkohtade kui selle poolest, mida positiivset õpetajad ära on teinud. Kuidas saavutada olukord, kus oma valdkonna ekspert ja aktiivne ühiskonna kujundaja ei oleks avalikus pildis passiivne hääletu üksus?

Kui uurisime Müürilehe rituaalinumbri tarvis erinevatelt inimestelt, mida rituaal nende jaoks tähendab, kirjeldati huvitaval kombel ennekõike argiseid harjumusi, millel on muude toimetuste kõrval tähenduslik roll – olgu siis tegu hommikukohvi joomiseks aja võtmisega või muul moel teadvustatud hingetõmbega enne tegudele asumist.

Just on lõppenud Delfi 20. sünnipäevaks valminud ühekordne kontsertlavastus/aktsioon „Anonüümne igatsus” ja kõnnin hanereas Alexela kontserdimaja garderoobi poole. Minu ees vestlevad Rein Lang ja Jaanus Rahumägi.

Mida teha siis, kui sünniaastaks passis on märgitud 1963 ehk kuulud nende hulka, kelle poole paratamatult ühiskondlik-poliitiline elu edaspidi kalduma hakkab, kuid sa ei soovi ennast elus hoida oma järeltulijate elujärge halvendades?

Kehalise kasvatuse tundides toimuvat on kujutatud viimastel nädalatel Eesti rahva püsimajäämise seisukohalt eksistentsiaalse teemana. Üks ainetund ei saa lahendada istuvast eluviisist tulenevat süsteemset probleemi, küll aga võiks see anda kätte põhioskused hilisemaks aktiivsemaks eluks. Ja seda mitte ainult võistlushimulistele.

Mõistagi õpetab sport nii mõndagi elus kasulikku, kuid kas see peaks tõesti olema kujutelm, et elu ongi üks pidev võitlus, pingutamine, konkurents, kukkumine, püsti tõusmine, taas kukkumine jne?

Kui toimetuses käis elusügise teemanumbri arutelu, nenditi valdavalt, et kokkupuuted vanemate inimestega on pigem harvad. Paistab, justkui nüüdisaegses ühiskonnas lahutaks vanemaid põlvkondi noorematest nähtamatu eraldusjoon, millest üleastumiseks on vaja teadlikku pingutust.

Kaks kuud tagasi hakkasid ilmnema esimesed märgid Tallinna Linnavalitsuse soovist piirata alkoholimüüki Tallinnas. Täna võeti mõnevõrra ootamatult vastu otsus piirangute heaks kiitmisest. Seadusemuudatus, mis mõjutab ligi sadat asutust ja nende töötajaid ning öömajanduse sektorit laiemalt, on tehtud suletud uste taga järgimata head kaasamistava.

Kas ja kuidas tsiteeris Peeter Helme Joseph Goebbelsit ning kuidas töötab niisugune suhtlustegevus adressaadi jaoks? Kes oli üldse adressaat? Kes tahab totaalset sõda?

Linnainimesena võib mõelda toidust kui kaubanduslikust produktist, holistiliselt aga ka kui biosfäärist ja selles toimivatest ringlustest ehk maakeeli „toidust oled sa võetud ja toiduks pead sa saama”.