Müürileht

„Kas sa tahad orgiale minna?” küsis sõber, kui Berliini pornofilmifestivali lõpupeol arutasime, mida edasi teha. Väga ei tahtnud, sest ma poleks ennast seal ilmselt mugavalt tundnud. Õieti ei olnud ma enam aga üldse kindel, mida ma tahtma ja kes olema peaksin, sest selleks hetkeks olin veetnud terve nädala festivalil eri sorti seksifilme vaadates ja seda koos seltskonnaga, kus peaaegu kõik olid vastavates filmides mänginud.

Kummastaval kombel on lähiajaloos suurriikide ikke all kannatanud idaeurooplased need, kes süüdistavad ohvreid tavaliselt kõige enam, nähes perevägivalla taga näägutamist ja vägistamise põhjusena miniseelikuid.

Kas raudtee kui 19. sajandist pärit lahendus on suuteline liitma 21. sajandi esimesel veerandil Eesti Lääne-Euroopaga? Kiirustades valminud Rail Balticu projekt peaks tooma siia Euroopa rahalaevad ja seninägematud kaubavood ning integreerima Ida-Euroopa lõplikult Euroopa südamega. Need plaanid on rajatud vildakatele eeldustele.

Inimestele meeldib mõelda väga lihtsates ja võimalikult suurtes kategooriates, eriti kui tegemist on millegi võõrapärasega. Võrdleme näiteks meie arusaama Euroopast ja Aafrikast. Kui esimese puhul suudame eristada hõlpsasti erinevaid regioone, nagu Vahemere maad, Balkan, Skandinaavia ja Baltikum, siis kolm korda suuremast Aafrikast eristab keskmine eestlane tänu ammusele puhkusereisile ehk ainult Giza püramiide.

Ajastul, mil tehnoloogia imbub erinevates elusfäärides järjest sügavamale, pole kummati suudetud seda läänemaailmas hüppeliseks üldise heaolu kasvuks konverteerida. Süüdi on siin kidunev ühiskondlik kujutlusvõime, mis ambitsioonikate tulevikusihtide seadmise asemel üritab korvata oma visioonipuudust intensiivse peenhäälestusega.

Vaatamata paljudele raamatutele ja filmidele matriarhaadi võimalikest rõõmudest ning õudustest oleks nii naistel kui ka meestel põhjust loota, et tulevik on võrdõiguslik.

Küll tõdedes, et hariduse tulevikust rääkimine viib alati rappa, võttis noor koolidirektor aja, et mõtiskleda selle üle, mida sõna „haridus” üleüldse võib hõlmata, mis on seda muutnud varem ning mis võiks muuta seda tulevikus.

Kirjandusteadlased Jaak Tomberg ja Neeme Lopp vestlesid Müürilehe palvel kujutlusvõime ja tuleviku saatusest. Kas tulevik on juba kohal? Kas meedium ongi sõnum? Kas postfaktil on tõega mingit pistmist? Mööda ei saa mõistagi ka Trumpist ega Houellebecqist, Deleuze’ist ega Guattarist, utoopilisest unistamisest.

Mis paneb sind uskuma, et sel aastal õnnestub sul oma uusaastalubadused täita? Miks sa siis juba eelmisel aastal suitsetamist maha ei jätnud? Miks ei lugenud sa rohkem raamatuid ega rullinud vähem sotsiaalmeedias, nagu plaanis oli, ja kuidas juhtus ikkagi nii, et sul ei õnnestunud leida aega oma südame tõelisele kutsumusele?

Mitte ainult J.M.K.E-d ei tsiteeri kirjandusteadlased Neeme Lopp ja Jaak Tomberg, vaid ohtralt arutletakse filmide, raamatute, filosoofide ja nähtuste üle, kes/mis tulevikuküsimust adresseerivad.

Uue vaimsuse keskkonnas esinev teaduslik sõnakasutus pärineb psühholoogiast, evolutsiooni- ja kvantteooriast laenatud ideedest, mida mänguliselt tõlgendades on vormunud uue vaimsuse nurgakivi ehk enesearengu müüt.

Üha suurem osa religioossetest nähtustest on jäänud Lääne sekulaarsetes ühiskondades institutsionaalsetest religioonidest väljapoole. Ehkki kirikus käiakse vähem, ei ole religiooni tegelik mõju samaväärselt langenud, vaid asendunud erinevate vaimsuse ning sekulaarsuse piiril balansseerivate uskumuste ja praktikatega.