Müürileht

Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (13.04–26.04) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral vaatleme pingete tõusu maailmameredel, naftaturul, Põhja-Koreas ja Venezuelas.

Merlin Kirikal vaatleb Feministeeriumis feministliku kriitika olemust ning selle potentsiaali ühe aktivismi vormina.

Kuna nii tänane šokk kui selle leevendusmeetmed on mitmel moel ainulaadsed ja kogemused kriisist väljumiseks puuduvad, on ebakindlus tuleviku ees suur. Seetõttu on oluline uurida, kas võitlustuhinas jääb midagi olulist märkamata.

„Me kõik oleme šokeeritud, tahame tagasi normaalsust ja majanduskasvu”. Kindlasti olete kohanud taolisi mõtteavaldusi eriolukorra esimese kuu järel sagedasti nii teles, raadios, lehes, sotsiaalmeedias – võib-olla ka iseenda huultel. Millistele andmetele need väited tuginevad? Minu käest ei ole näiteks keegi küsinud…

Perekond on ühtaegu nii paratamatu kui ka ebaloomulik ning inim- ja abielu mööduvad igal juhul loomuliku ja õige pinges. Seal, kus on olemas abielu, on tingimata ka selle rikkumine. Kust aga otsida abielu tähendust ja juuri, kas XIX sajandi korralikust kodanlikust perekonnast või hoopis Jeesuse ja Pauluse juurest?

Eesti suurimas päevalehes on rubriik, mille sisu ei vasta tasakaalustatud ajakirjanduse standarditele. Seda kureerivad ja täidavad peamiselt ühe rahvuskonservatiivse erakonna taustaga autorid, kes propageerivad läbivalt kitsast arusaama perekonnast.

Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (29.03–12.04) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral on jutuks koroonaviiruse jõudmine põgenikelaagritesse, USA ebatavaline valimisheitlus, Viktor Orbáni võimuahnus, Briti parteimaastik, viirusevastased meetmed Põhjamaades ja videokõneplatvorm Zoom.

Loomulikult me tahaksime olla Homo sapiens’i liigi üllaimad isendid, kelle otsused on ratsionaalselt läbi tunnetatud, mõttekäigud toetuvad raudsele loogikale ja elukogemus on tsementeeritud empiirilise tarkusega.

Meespartneri puudumise tõttu ei pea soovitud lapsed sündimata jääma – appi tulevad spermapangad, kus pakutakse lisaks viljakusprobleemidega heteropaaridele abi ka teistele emaks saada soovijatele.

Perekonna „traditsiooniline” ideaalmudel, nagu me seda ette kujutame, ei pärine kusagilt tsivilisatsiooni koidikust, vaid on 19. sajandi romantismi ja jõuliselt esile kerkinud kodanluse pärand.

Lastekasvatus on üks pikemat sorti ellujäämismatk. Kuidas on juurdunud idee, et sedasorti matka on optimaalne läbida tuumikpere vormis, kus pooled tajuvad end oma muredega üksi olevat ning tunnevad alailma puudust ajast, vabadustest, kogukonnast? Ütleme otse välja: tuumikpere on ebaõnnestunud nii laste, vanemate kui ka riigi jaoks.

Maailm kubiseb probleemidest, mille üks põhjus on inimeste kalduvus eelistada iseennast teistele, kohest tulevasele ja tajutavat abstraktsele. Laiaulatuslik reaktsioon koroonale oli tunnistus risti vastupidisest. Mis seekord teisiti läks?