Müürileht

Mitte ainult TTÜ Nurkse instituudi skandaalist, vaid teadusbürokraatiast üldiselt. Mis saab siis, kui kirjutada tööajatabelisse lahtri tühjaks jätmise asemel ümmargune null?

Kõige paremini näitlikustab ilmajäetust selle tervise konteksti asetamine. Kui inimene jääb haigeks, saab talle selgeks, et ta on jäänud ilma millestki, mida ta on seni pidanud iseenesestmõistetavaks – iga inimene tunneb, et tal on õigus kvaliteetsele elule. Ent haigestudes saab tervisest midagi sellist, mis teistel on, aga ilmajäetul mitte.

Jaana Davidjants kirjutab, miks on juba ammu aeg loobuda seksistlikest komplimentidest.

Ülikooli sisseastumise ja lõputunnistuse vastuvõtmise vahele jääb teatavasti nii head kui ka halba, aga peamiselt ikkagi head: vaimustusi, elevust, hasarti, küllastumust.

Olukorras, kus parteide liikmeskond muutub järjest hallipäisemaks ning noorliikmete osakaal on vabalanguses, tuleks küsida, miks ei jõuta enam noorena poliitikasse. Kas noori on sinna üldse vaja?

Kui noored tunduvad naiivsed, feminism silmakirjalik, taimetoitlased hullud ja filosoofia mõttetu, siis kuidas taastada usk maailma headusesse? Küünikul tuleb alustada nende väärtuste paikapanemisest, millesse usutakse. Nii võib selguda, et feminist on hinges ka konservatiiv ja sotsialist kapiliberaal.

Rahapuuduses vaevleva kõrghariduse finantseerimiseks joonistatakse ametkondades skeeme, mis seavad löögi alla süsteemi kõige nõrgema poole ehk tudengi.

Pindmise õppe vähendamine kõrghariduses eeldab nii ainepunktisüsteemi standardiseerimist kui ka tudengite realistlikumaid ootusi.

Tudengipõlv ja eriti selle algus on valikutest paks. Niigi tuleb välja sõeluda eriala, aga lisaks tihti ka elukoht ühes serviisiga, poeriiulite vahel peab langetama otsuse kas tatra või riisi kasuks ning üldse on järsku iga sent arvel. Olulisim valik seisneb aga selles, millele kulutada oma aeg, mida on nüüd justkui lõputult.

Kas üliõpilaseluga käib (veel) kaasas mingisugune eriline vaimsus? Seda eriti Tartus, mis peaks justkui kandma endas iseäralikku nooruse vaimuelu fluidumit. Mina ja mitmed mu sõbrad, kellega koos me 2016. aasta suvel Üheteistkümnenda asutasime, uskusime entusiastlikult, et Tartu vaim, kuigi vaikne, on endiselt olemas.

Meie hulgast on lahkunud religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija Marju Lepajõe.

Kuidas mõjutab moodsat lugejat raamaturiiulite kolimine Instagrami? Kas värvilised pildid fotogeenilistest raamatukaantest muutuvadki olulisemaks kui lehekülgede kaupa hoolikalt komponeeritud sisu?