Müürileht

RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord on vaatluse all kodusõjas laastatud Süüria tulevikuperspektiivid.

Kui Reformierakond 1997. aasta kevadel Tartus esimest korda võimule tuli, käisin kolmandas klassis. Olen kasvanud üles teadmisega, et Tartu on Reformierakonna kants ja keegi ei saa sinna midagi parata.

Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadusseminaris „Euroopa rändekriis kui nurjatu probleem” kaalub poliitikaanalüüsi professor Peeter Selg Euroopa rändekriisi lahendatavuse küsimust: kuidas lahendada paradoksaalset „nurjatut probleemi”?

Kas vaimukantsiks peetud Tartus valitseb kultuurilinna või pigem väikekodanluse vaim? Mugavustsoonist väljumiseks ning Euroopas tõesti oluliseks kunstide keskuseks saamiseks peame nostalgilised müüdid kriitiliselt üle vaatama.

Tartu tunneb puudust mässavast ja pealehakkavast noorusest, kes annaks mandunud kultuurielule värske hingamise ja laseks ka mujal ringlema kõlakad Tartu uue laine sünnist.

Oma esimest juubelit tähistavat kainikut ootab ees pöörane murdeiga, mille puhul pole võimalik kuidagi ette ennustada, mis näoga ta sellest lõpuks täpselt välja tuleb. Peagi saja-aastaseks saav vanaema keerab kuuldeaparaadi nupust valjemaks ja pidu võib alata!

1960ndatel Tartus elanud Valve Janov maalis Karlova vaate kohale hõljuma hiiglasuure kala ning Tanel Rander on (mitukümmend aastat hiljem) juhtinud tähelepanu, et kui hüpata Karlovas mõnda liivaauku, võib leida end kunagise Pannoonia ürgmere põhjast.

Lehetoimetus on kummaline keskkond, kus konveierilindi taha on pandud tööle tundliku organismiga loomeinimesed, kes näitavad ajasurvega kohanemiseks üles märkimisväärset loomingulisust.

Maailmas, kus restorani külastamise etiketi juurde kuulub lauale toodud salati mitte vähem kui professionaalsel tasemel pildistamine ning ühistranspordis on soovituslik pilk pigem viisakalt ekraanile naelutada, kipub võrgust väljaspool kulgev elu üha üksildasemaks.

Meil siin on asjaajamine võrdlemisi lihtne, järjekorrakultuur on jäänud minevikku, sertifitseeritud ID-kaardiga saab suurema osa asjadest korda saata sekunditega ja võibki tekkida mulje, et elu üleüldiselt ongi lihtne ning meeldiv. Kuni me satume väljamaale.

„Kuidas elu nii on?” küsis toimetaja mu käest. „Millest sa ilma jääd, mida su elus seetõttu rohkem on, kui sind Facebookis ei ole?”

Inimene pole masin ja töö ei ole jänes. Või on? Kui ühestki tööst ei taha või ei raatsi või süda ei luba loobuda, kujuneb elu täiuslikuks tellismüüriks, kus ühesugused tellised on kõik küll ilusti reas, aga midagi jääb puudu ja see miski on oluline.