Müürileht

Hilismodernse ühiskonna omnivoorid ei ole pidanud vaatama silma loomadele, kes lõpetavad tema toidulaual. Seda teevad tema eest teised inimesed, kes üritavad tööstuslikul tootmisliinil oma emotsioone rutiinse rütmiga blokeerida. Mõttemehhanismid on aga nii lihatarbijal kui ka tapamaja töötajal üldjoontes sarnased.

Sotsiaalse õigluse kaitsjate jaoks on järgmiseks võitlustandriks loomad, kelle rõhumist ehk spetsiesismi harrastab suurem osa inimkonnast seda endale teadvustamata. Ometi on loomade ekspluateerimisel ilmseid sarnasusi rassismi ja seksismiga, mis paljastuvad intersektsionaalses raamistikus.

Inimene on patoloogiline süstematiseerija, kes on pannud loomad enda hüvanguks tööle. Ent arvestamata looduses valitseva kaoseteguriga ning suutmata juhtida eluslooduse masinavärki, ähvardab teda ennast selle hammasrataste vahele jäämine.

Inimese ülimuslikkusse on kerge uskuda, sest seda on toetanud üldine ühiskonnas käibel olev eetiline paradigma. Seesama mõtteviis on lubanud ka loomi masinatena käsitleda. Ma ei ole ainus, kellele tundub hoopis vastupidi – loomade ekspluateerimine on tervikuna ebaeetiline tegevus.

Inimene on igavene kolonisaator – loodusele vastanduja, kelle ees elurikkus taandub. Inimkonna hetkelise vohamise tõttu kannatavad teised taime- ja loomaliigid, kelle olemasolust sõltub ometi ka inimliigi enda edasine saatus.

Helen Tammemäe arvab, et kui erinevad osapooled suudaksid vaidlemise asemel üksteist ka pisut kuulata ning oma teadmised sünkrooni viia, võiks juba praegu normaliseeruda tasakaal selle vahel, kas ja kui palju on kellelgi mõistlik loomseid produkte tarbida ning millises mahus ja mil viisil on mõistlik „toota”.

Anna-Stina Treumund (18.06.1982–30.05.2017) oli ikooniline kunstnik ja paljudele feministlik kamraad, kes uuris lesbiajalugusid ja esindas oma kunstis kompromissitult lesbilise naise identiteeti. Ta oli Eesti nüüdisaegse feministliku liikumise keskmes ning osa kriitiliselt mõtlevate ja loominguliste inimeste kogukonnast, kes kannavad endas edasi armastust, mida Anna-Stina oma eluajal neile jagas.

Margus Karu (11.09.1984–05.06.2017) erakordsus seisnes sisemises soojuses ning piiritus avatuses, mis avaldus lisaks suhetele lähedaste ja sõpradega ka tema menuromaanis „Nullpunkt”. Peale kirjutamise korraldas Margus pidusid, et inimesed leiaksid armastuse. Sõprade sõnul peitusidki Marguses endas selle tunde kõige hapramad vormid.

Meie seast on lahkunud populaarse noorteromaani „Nullpunkt” autor, filmi- ja reklaamiprodutsent ning peosarja Vallaliste Pidu ellukutsuja Margus Karu. „Ta oli kõige ilusam inimene, keda ma olen tundnud,” ütles Karu lähedane sõber Eia Uus Postimehele. „Ta muutis väga paljude inimeste elu rõõmsamaks,”

Roald Johannsoni juhitav saade viib televaataja kohtadesse, kuhu nad ise ei satu, ja teeb tuttavaks inimestega, kellega nad muidu iial ei kohtu. Näeme nii elatisvõlglasi, NATO sõdureid kui ka end teleekraanil süstivaid narkomaane.

Me oleme julged ja taibukad. Me hindame ilu ja hoiame rahu. Näeme rikkust suhtluses eri kultuuride ja põlvkondade vahel. Väärtustame üle kõige hoolivat suhtumist oma kaaslastesse ja iseendasse. Me usume, et rahu on ainuõige poliitika tegemise viis ning armastus on kõige alus.

Erinevates ühiskonnakorra tingimustes elamine tekitab võrdlusmomendi ning annab perspektiivi tänapäeva mõistmiseks. Ent ka ajal, mil kõige tavalisemad inimõigused kätte on võideldud, võib vabadus tunduda piiritletud või tekkida tahtmine mässata.