Müürileht

Olen kartnud kogu esoteerilist maailma terve elu kui tuld. Ja see ei ole hirm mõne suure tundmatu ees, ka mitte mingisuguste esoteerilisest maailmast tulenevate (väljamõeldud?) ohtude pärast, vaid pigem, vastupidi, on hirm selle ees, et äkki ma hakkangi uskuma, äkki ma muutun selliseks nagu nemad!

Vägivald ei ole oma emotsioonide üle kontrolli kaotamise akt, vaid omandatud ja harjumuspärane kontrolli saavutamise viis. Selle juured peituvad traditsioonilistes soorollides ja kultuuris levinud vägivalda õigustavates hoiakutes, kirjutab ühiskonnateadlane Kadri Soo ajakirja Sugu:N äsja ilmunud talvenumbris.

Eesti naise positsioon oli muinasaegses ühiskonnas palju tugevam ja mitmetahulisem, kui seda kooliõpikute ajalookäsitlustest teatakse, ütleb folklorist Merili Metsvahi ajakirja Sugu:N äsja ilmunud talvenumbris.

Religiooniantropoloog Marko Uibu kirjutab augustikuises Vikerkaares veebiportaalist Telegram, mis näitab vandenõuteooriate populaarsust Eestis.

Tartul on pikalt olnud Eesti natsipealinna kuulsus, kus tagidega kiilaspead mööda tänavaid ringi marsivad ning nendel omakohut rakendavad. Välistudengitele see olukorda lihtsaks ei tee, nagu kirjutab filosoofiamagistrant Tarun Gidwani.

Kui palju sellest, mida me räägime, jõuab adressaadile päriselt kohale? Kui suurt rolli mängib siin kas ajaline või ruumiline kaugus? Kes kannatab nn kriminaalse näo eelarvamuse all? Kuidas mõista inimest?

Neljapäeval puhkes Lesbose saarel Moria põgenikelaagris tulekahju, milles hukkus 66-aastane naine ja kuueaastane laps. The Guardiani andmetel oli tegemist õnnetusega ja tuli sai alguse gaasiseadme rikkest, mis süütas omakorda telgi, milles hukkunud viibisid.

Eestis ja teistes endistes Nõukogude Liidu riikides seostub vaimsete häiretega hirm häbimärgistamise ja „hullumajja” paneku ees, mis on pärit totalitaarse režiimi aegsest meditsiini kuritarvitamisest.

Suletud ühiskondadele omane hirmukultuur on pärast 11. septembri terrorirünnakuid järjest rohkem läänemaailma liidrite otsuseid mõjutanud. Korduste ja paljundamiste kaudu liigub hirm ühelt elualalt teisele, suurendades nõudlust julgeoleku järele, kuni peaaegu kõiki poliitikavaldkondi vaadeldakse läbi julgeolekuprisma.

Ajaloos on olnud perioode, kus vaimse tervise probleemid on olnud omamoodi moenarrus. Meenutame või Puškini-aegset Venemaad. 21. sajandi spliin on segu igavusest, antidepressantidest, (sotsiaal)meedia survest ja enesehaletsuse võimendamisest eneseabikirjandusega. Aga selles kõiges on ka oma võlu.

Maailmas astub umbes iga 40 sekundi tagant keegi vabasurma. Enamasti on see isik meessoost. Millest selline tendents?

Eestis ja teistes endistes Nõukogude Liidu riikides on vaimsete häiretega seostuv hirm häbimärgistamise ja „hullumajja” paneku ees pärit totalitaarse režiimi aegsest meditsiini kuritarvitamisest, kirjutab sotsioloogiadoktorant Merle Purre värskes Müürilehes.