Müürileht

Eesti jalgpallipüramiidi madalaimal astmel toimetavad sõpruskonnad, kelle jaoks mänguoskus on teisejärguline, entusiasm ja meeskonnavaim aga ammendamatu.

Põhja-Ameerika profikorvpalliliigat võib pidada spordiliigade kuningaks, sest see on segu kõrgtehnoloogiast ja kammitsemata eneseväljendusest ning ühendatud tihke nabanööri kaudu popkultuuriga.

Kaotus on võidu kuri kaksikvend, üht kontseptsiooni ei eksisteeriks ilma teiseta. Ehk oleks aga hoopis tulemuslikum kasvatada kaotushirmu asemele ebakindlustaluvust ning teha rahu võimalusega mitte võita?

Tere, spordisõbrad! Citius, Altius, Fortius!

Kinnisvara võib olla inimesel ka ristiks kaelas, eriti kui see asub maal tihedate kadakate vahel. „Tõde ja õigus” või mitte, aga ürgse põlluharijahingega eestlane ilma kinnisvarata juba naljalt ei saa.

Tuntud lastelaulud kubisevad vihjetest, et kinnisvaratehingutes ja ehitusalaselt vajaksid nende tegelased rohkem spetsialistide nõu. Kinni ei peeta turvanõuetest ning materjalidena kasutatakse lund ja mulda, rääkimata sellest, et kodu ei suudeta üleski leida.

Péter Esterházy kirjanduslik vaade jalgpallile läbi ungarlase silmade.

20. ja 21. sajandil on sportlastelgi olnud piisavalt sotsiaalset kapitali, et oma väljaütlemiste ja avalike valikutega ühiskondlikke hoiakuid kujundada. Viimane niisugune püüdlus kuulub soome jalgpalluri Riku Riski pagasisse.

Eesti idufirma väljatöötatud rakendus Zelos aitab vabatahtlikest koosnevaid meeskondi mängustamise kaudu tegutsema utsitada. Firma üks asutaja Johanna-Mai Riismaa selgitab, kuidas nutiajastul tulemuslikult suuri organisatsioone juhtida.

Mida peab tegema lihtne inimene, seistes silmitsi vastavastatud faktiga, et hoolimata kõige loogilisemast mõtlemisest ei olegi munakarbid „paber ja papp”? Jah, lumehelbed valutavad keskkonna ja reostuse pärast pisaraid, aga on, olgem ausad, ka väga laisad. Quo vadis, planeet?

Kogu suure rõõmu, lusti ja lillepeo kõrval pakub ülikooliaeg ka ohtrasti muret või lihtsalt täiesti jaburaid olukordi. Seda põhjusel, et akadeemia ei olegi tegelikult normaalne koht või seisund, vaid just säärane, kuhu draamad ja anomaaliad on lausa sisse kirjutatud.

Kooliaasta alguse puhul meenutame õpetajatüpaaže, kellega oli rõõm gümnaasiumi- ja ülikoolipäevil kokku puutuda. Tegu ei ole pilketeosega, vaid rõõmsa tagasivaatega erinevatele professionaalidele, kellest igaüks õpetas koolitarkust ja „midagi veel”. Just see „midagi veel” on siin sõnaks ja pildiks saanud.