Mart Juur. Foto: Jaanar Nikker

Melomaaniankeet: Mart Juur

Ilmselt ei leidu Maarjamaal palju hingi, kes poleks kuulnud nalja- ja kirjamehest Mart Juurest. Vähem tähtis ei ole aga ka fakt, et tegemist on pikaajalise muusikakriitikuga, kes suudab kirjutada plaadiarvustuses kõigest muust kui muusikast ja ikkagi teose olemuse lugejale edasi anda.

Anna Kaneelina – Anna Kaneelina (2019)

Anna Kaneelina debüütalbum mõjub tõsimeeli nagu kaneel. Mõrkjasmagus helipalett tekitab omamoodi metamorfoosi. Plaadi kaanekujundus on suviselt kerge ja õhuline. Ometi viib üllitise sisu kuulaja (vähemalt minu) iseenda hämaratesse katakombidesse, pimedasse saali, kus saab oma murede ja rõõmudega tantsiskleda nagu Anna videos „Thunder”.

Jan Helsing – Käed (2019)

2012. aastal sündinud eesti indie-roki ja dreampop’i klassikute (Pia Fraus, Imandra Lake, Dreamphish, Wolfredt) mitmest liikmest ja kirjanik Jan Kausist koosnev sõpruskond-rokigrupp hoiab eesti indie-loomakest kenasti kaitse all. 2019. jaanuaris ilmunud LP „Käed” tatsab oma olmepoeetilist eksistentsi kindlatel radadel ega lase neil rohtuda.

Hinds – Leave Me Alone (Lucky Number / Mom + Pop, 2016)

Garage rock’i linn Hispaanias on väidetavalt Madrid. Seal plõnistab kitarre ja jõurab tšikkidenelik koondnimetusega Hinds, kes on jõudnud kuidagi arvestatavale kuulsustasemele – välismaa musaajakirjadesse (NME, Pitchfork jne) ning tuuridele USAsse ja isegi Taisse. Alguse sai see suurest armastusest muusika ja nunnude bändipoiste (eriti The Strokesi ja The Parrotsi) vastu.