„Aare!” – see on Müürilehe koosolekutel sageli kõlav vastus, kui on vaja leida kaasautor mõne keerulise teema jaoks, eriti kui valdkonnaks on poliitika.

Aare Pilv. Foto: Gabriela Liivamägi

See, et ühest kirjandusteadlasest on saanud ainuisikuliselt paljude jaoks usaldusväärne ja laia haardega ühiskondlik mõttekoda, on järjest süveneva spetsialiseerumise ajastul omaette kurioosum. Asjaolu, et selleks pole vaja regulaarselt arvamusartikleid kirjutada, kaamerate ees esineda, vlog’i pidada ega Twitteris säutsuda, on ehk veel üllatavam. Üks on kindel – kui Aare midagi kirjutab, paneb see kaasa mõtlema. Kuna poliitiline situatsioon on muutunud viimase aastaga pehmelt öeldes keeruliseks, palus Henri Kõiv parajasti sotsiaalmeedias poliitpaastu pidanud Aare seda mõtestama.

Müürilehele antud intervjuus võrdleb Aare praegust õhtumaade kriisi 40 aastat tagasi Iraani tabanud vastulöögiga moderniseerumisele, mille protagonistideks olid noored. „Traditsionalismil on nooruslik ja lahe nägu peas – see pole mingi ättide viimane võitlus,” hoiatab Aare neid, kes näevad hiljutisi arenguid keskealise valge mehe viimase ohkena. Pead tõstva paremradikalismi ühe võimaliku lättena näeb Aare infoüleküllust, mille keskel on lihtsam loovutada oma agentsus ja lasta kellelgi teisel sinu eest ärevaid signaale tõlgendada. Niimoodi sünnivad müüdid täis valefakte ja vasturääkivusi, millele osutamine peaks olema poliitiliste vaidluste keskne osa, mitte oponentide sildistamine või halvustamisähvardusega nurka surumine.

„Avaliku diskussiooni põhiprobleem seisnebki selles, et me oleme liiga oma maskide, poliitiliste persona’de külge klammerdunud, oleme mingis mõttes kõik „rassistideks” muutumas, samastades inimest tema poliitilise „rassiga”.”