Müürilehe seksinumbri kaanestaariks on elupõline misfit fotograaf Alan Proosa, kel pole mingit huvi mahtuda rangetesse sooraamidesse. „Aga kui siiski mingi määratlus valida, olen eelistanud kasutada enda puhul koondavat katusväljendit transgendered, kuigi olen ehk pigem genderfluid, androgüün,” ütleb Alan intervjuus Piret Karrole.

Alan Proosa. Foto: Aleksander Kelpman

Vahel võib Alanit näha Tallinna pidudel täismeigi ja kõrgete kontsadega pilke püüdmas – en femme väljas käies, nagu Alan seda nimetab. Ent praegu reisib ta Bangkoki ja Metro Manila vahet, et pildistada kohalikke transnaisi ning sealt saadetud fotoläkitusi saab näha ka värske Müürilehe veergudel. Intervjuus räägib Alan oma kogemustest Eestis naisena väljas käimisest, kui teinekord tuleb ka oma füüsilise turvalisuse eest seista. Juttu tuleb ka aasia transsoolistest naistest ehk kathoey’dest Taimaal ja Filipiinidel, kes tihti peavad elatist teenima kas juuksuriametis või prostitutsioonis.

Räägime punk-kultuuri ja soolise eneseväljendusvabaduse ühisosadest ning sellest, miks tunneb Alan ennast kokkuvõttes siiski rohkem kodus Euroopas kui Aasias, kus tal on harjumuseks saanud käia. Ent Alan väljendab ka kannatamatust, et Eesti ühiskond sooteemadel juba nõukogudeajast välja astuks ning hakkaks aktsepteerima laiemat isikuvabaduste areaali: „Ma absoluutselt ei eelda, et trans-temaatika kõigile meeldima peaks, ja ma ei suru seda kuidagi kellelegi peale, aga kindlasti soovin, et inimesed oleksid sallivamad, targemad ja avatumad, inimlikumad, empaatiavõimelisemad.”