Müürilehe huumoriteemalise aprillinumbri persooniintervjuus saavad sõna kaks noort näitlejannat Katariina Tamm ja Piret Krumm, kes paar suve tagasi tekitasid üleriigilist äratundmisrõõmu oma stand-up-lavastusega „Võidab see, kellel on kõige hullem mees” ning kelle juuresolekul rõkkab enamasti terve tuba rahvast naerda ka lavavälistes situatsioonides.

Katariina Tamm ja Piret Krumm. Foto: Priit Mürk

Katariina leiab, et terves inimeseksolemises on midagi tragikoomilist ning ainuke viis sellest puhtalt välja tulla, on kõik äpardumised enda kasuks tööle panna ja need suurelt välja mängida. Mõlemad nõustuvad sealjuures, et noorus kipub olema üks segane aeg ning leiavad, et noor olla on küll tore, aga vanemaks saades peitub oma võlu selles, et kõige pärast ei ole enam põhjust nii väga põdeda. Vanemate kolleegide juures hindab Piret just nende suuremat kogemust ning enesekindlust, mis sellega kaasneb ja nendib ühtlasi, et esimeste stand-up’ide eel tabas ta end mõttelt, et mis haige vajadus on inimesel ennast üldse teiste inimeste ees niiviisi lolliks teha.

Helen Tammemäele antud intervjuust tuleb ka teemaks, kas huumor on kunst, jõudes arutlusega kohati kuskile humoorifilosoofia piirimaile. Õigemini selgub, et nali võib mängida tähtsat rolli tervemõistlikus elufilosoofias laiemalt. „Esimene tingimus on see, et sa suudad enda üle naerda ega võta ennast mingil juhul ülearu tõsiselt. Kõik saabki tegelikult naljakas olla! Mingil hetkel, kui asjad on jumala pekkis, on kõik nali,” sõnab Katariina, mõtestades lahti, kuidas inimlikud eksimused on just need, mis tihtipeale nalja sünnitavad. „Ja huumor on selle juures kõige parem valuvaigisti,” lisab Piret.