Sünnipäeva- ja Tartu numbris räägib kirjandustoimetaja Maia Tammjärv juttu Kiwaga, kes Müürilehe eluea jooksul on statsionaarselt Tartus resideerinud, seal kunsti ja muusikat teinud ning viimasel ajal ka kirjastanud, ehkki sealt samavõrd ka eemal olnud.

Kiwa. Foto: Aleksander Kelpman

Kiwa ütleb, et Tartul ei ole mõõtmeid: „Riia ja Tallinna lennujaam on samal kaugusel ja Moskva ja London ning New York ja Ulaanbaatar. Lihtsalt sõltub, kummale poole ma uksest väljudes keeran.” Aga ometi lisab ta, et ei suhestu sotsiaalses plaanis selle linnaga ja et nostalgia on talle täiesti võõras.

Saame vastused küsimustele, millal tekkis Eestis huvitav kirjanduselu ja mis juhtus, kui tuli kapitalism ja läänelik meedia. Kas kunstnikupalk tähendab etableerumist või nähtamatuks muutumist või hoopis suuremat vabadust? Kas Tartu kultuurielus valitseb seisak või on toimumas lihtsalt muutused? Või kas see kõik on üldse oluline, kui aega ei ole ja ruum on ainult mööndustega..”