Müürilehe kirjandustoimetaja Maia Tammjärv pidas tänavuse Prima Vista patrooni Lauri Sommeriga maha kaheksatunnise vestluse, millest saab lugeda värskest mainumbrist.

Lauri Sommer. Foto: Aleksander Kelpman

Suurem osa sellest jutust ei mahtunud muidugi lehte, millest on kahju, aga ehk saate siiski natuke aimu, mida Sommer mõtleb kirjutamisest ja muusikategemisest, inimeste juurtest, tõlkimisest, luule lohutavast toimest, reisimisest ja paigalolemisest, üksiklusest ja sellest, mis plaanid tal on Artur Alliksaarega.

Aga miks just paigalolemise kunstnik, kui tänapäeval on ometi levinud ringi käia? „Aga keegi peaks ka kodus olema! Mingisugune mahl tuleb võib-olla ainult siis teksti, kui sa vaatad kõiki neid aastaaegu siin. Ja kogu tunnetus tuleb sellest. Mõnele see sobib ja mõnele mitte. Mingi osa elanikkonnast peab olema paikne ja mingi osa peab olema liikuv. Muidu see riik jääks haigeks, kui kõik oleksid paigal.”

Nii on Lauri ise enamasti paigal, liikudes peaasjalikult Lõuna-Eestis ja vahel ka Petseri kandis, kuhu ikka kannavad setu juured ja veri: „Vanavanemad ja setu laulud olid vist tähtsad asjad. Kui sa saad juba natukene setu laulude maailma sisse, siis tegelikkus on nii põhjalikult erinev… kas või sellest, kuidas tavaliselt lauldakse või mida raadios mängitakse. Ja kuna minus on natukene setu verd, siis see veri elavnes.”