Müürilehe visuaalkultuuri erinumbris tunnistab Fotokuu algne ellukutsuja ja Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna uus juhataja, et ta ei jaga noorema põlvkonna vaimustust 1990ndatest, ent peab samas näiteks postinterneti esteetikat huvitavaks, sest see paneb pildikeele kohta teistmoodi küsima.

Marge Monko. Foto: Renee Altrov

Monko ütleb intervjuus Piret Karrole, et juba gümnaasiumis võiks õpetada pildianalüüsi – on skandaalne, et seda siiani ei tehta – ning peaksime olema ennast kõikjal ümbritsevate piltide suhtes kriitilisemad, eriti reklaamide: „Kui sa ütled pildiga tegeleva inimesena, et sind ei huvita üldse kommertspildikultuur või sa ei suhestu sellega, siis see on kapseldumine.”

Seejuures on ka visuaalsete kujutiste tõlgendamisel oluline teooria ja lugemus, kuna vajame piltide tõlgendamiseks keelt. „Ma ei näe siin väga radikaalseid alternatiive. Me loeme selleks, et meil oleks sõnavara,” sõnab Monko teooriatekstide lugemise kaitseks, mida ta kavatseb alanud kooliaastal oma tudengeid kindlasti tegema panna.

Oma uue ameti kohta ütleb kunstnik, et korraga nii õpetada kui ka kunsti teha on keeruline, kuid sellega kaasneb privileeg viibida kogu aeg vaimselt laetud sfääris ning tegeleda sarnaste küsimustega nagu oma loomingus.

Monko enda huvi on praegu suunatud just kommertspiltide poole, millest on võrsunud ka tema Fotokuu ajal Vabaduse väljakul näha olev teos „Veatu, õmblusteta”.