Kunstnik ja õppejõud Sirje Runge räägib Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäele suurest ja isetust armastusest, mida ta tunneb looduse ja planeedi Maa vastu.

Sirje Runge. Foto: Toomas Volkmann

Nõukogude ajal keelatud kunstnike nimekirja kuulunud Runge ei salga ka vabas Eesti ühiskonnas teravamate teemade püstitamist ja rõhutab vajadust tabude murdmise järele. Sellest hoolimata peab ta suureks väärtuseks, et keegi ei tule teda tänapäeval enam tema kunsti pärast tülitama ja kodumaad peab ta oma kaitstud kohaks, kus on hea olla.

Tabuteemadest tuleb juttu inimeste õigusest valida, kas nad soovivad lapsi või ei. Samuti vesteldakse vanadest naistest, keda nähakse justkui kasutuskõlbmatutena. Ometi on end uhkusega vanaks naiseks nimetav Sirje Runge inspireeriv õppejõud tervele plejaadile kunsti- ja filmitudengitele. Enda ülesandeks peab ta tudengite kooli, ühiskonna ja pere poolt loodud raamidest välja aitamist, et leida üles nende tugevad kohad ja julgustada neid leitud teed pidi edasi käima.

„Kunstnik on pind ühiskonna perses,” õpetab kunstnik loengutes, põhjendades seda sellega, et kogu aeg tuleb mõelda, mida saab paremini teha. Kuidas saab teistest inimestest rohkem hoolida. Indiviidikeskses ühiskonnas tuleb aeg-ajalt meelde tuletada terviku tajumise olulisust. „Kui me seda vaatame, leiame sealt iseenda koos kõikide ühenduste ja kõige sellega, mille osa me oleme; mismoodi meie ja kõik teised olendid selles eksisteerime,” ütleb Runge.