Müürileht

Noortel kirjanikel ja muusikutel võib Eesti kitsas kultuurivõrgustikus oma loomingu nähtavaks tegemine osutuda keerulisemaks, kui esialgu paistab. Lisaks jääb puudu tagasisidest, mille abil oma loodut lihvida.

Müürilehe toimetus esitas kaheksale kultuuriinimesele keerulise väljakutse, paludes kõigist võimalikest maailma asjadest välja valida üks ja sellest meile jutustada. Ükski neist pole „lihtsalt asi”, olgu juttu kammist või mobiiltelefonist, ikka seisab füüsilise eseme taga emotsioon, mõni lootus või mälestus.

Tüünelt rahulik oli eile lõppenud Draama Festival Tartus. Oli täpselt oma kuraatori Tõnu Õnnepalu nägu – heasoovlik, sõnapõhine ja filosoofiline. Isegi peod klubis olid kuidagi vaoshoitumad ja mitte nii rajud kui ma eelmistelt draamadelt mäletan. Järgmist festivali veab Peeter Raudsepp. Siis möllame vist jälle koiduni.

Seekordne Draama kuraator Tõnu Õnnepalu on vaieldamatult isepäine loomenatuur. Kõige positiivsemas mõttes. Ning paludes inimesel, kes oma olemuselt on ise autor, koguda kokku parimad palad Eesti teatrist, loob ta loomulikult sinna kõrvale ka midagi päris oma, talle hingelähedast. Nii sündis Tartusse teater, mis elab vaid nädala ja sureb koos Draama festivali lõpuga – luuleteater Teatro Poetico.