Peavooluparteide kõige napim ressurss on julgus

Aasta 2016, mis tõi endaga Brexiti, Donald Trumpi valimisvõidu ning äärepealt ka esimese paremäärmusliku riigipea sõjajärgses Euroopas, on pannud paljud arvama, et senine poliitiline establishment on end lootusetult maha mänginud. Sellegipoolest on nõndanimetatud peavoolupoliitikutel võimalus end uuesti kehtestada, kuid see sõltub üksnes neist endist.

Sotsiaaldemokraatia kui uus radikaalsus

Radikaalseks tembeldatud Kreeka võimupartei programmiliste seisukohtadega tutvudes näeme, kuidas neoliberaalne Euroopa on klassikalised sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted ära põlanud. Ometi on Syriza esiletõus poliitspektri vasaktiivale toonud uut hingamist, mida on järjest raskem ignoreerida ja marginaliseerida.

Mõõdukas liberaal, kes ei taha kõigile meeldida

Sergei Metlev tahab, et Eesti venelane tunneks oma väärtust ja saaks tööturul paremini hakkama. Ohuna selle eesmärgi saavutamisel näeb ta eesti keeles ainete õpetamise nõude kaotamist venekeelsetes koolides. Vabaerakonna nimekirjas kandideeriv Metlev on otsustanud tõestada, et iga vene päritolu poliitik pole vene agent.

Konservatiiv, kes ei mängi ainult Lasnamäe peale

Endine Eesti Ekspressi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja proovib kõnetada nii eestlasi kui venelasi. IRLi nimekirjas kandideerides võtab ta väga suure riski ja tagasiteed endise elu juurde ei ole. Riigikogus kavatseb ta pärast õige ukse leidmist tegeleda integratsiooni- ja sotsiaalvaldkonnaga.

Rohujuure-löökrühm marusteliku liini vastu

Tartus Vabakunna valimisliidus nime teinud Siim Tuisk ja Gea Kangilaski kandideerivad sotside nimekirjas Riigikokku. Gea parteikuuluvus on omamoodi katse, kas ta tasalülitatakse või mitte. Siim surub pigem ise end erakonnale peale. Riigikogus kavatsevad nad tegeleda soolise võrdõiguslikkuse ja e-residentsuse teemadega.