Müürileht

Kui elu muutub liiga suureks ja intensiivsused voolavad üle, siis tuleb vaadata, kuidas popkultuur saaks siin aidata oma tuppa tõmbuda.

Ega see mingi suur saladus ju pole, et elame üsna lollidel aegadel. Lollidel ja veidratel. Mingis mõttes on see väsitav ja mingis mõttes õnn, sest pakub tohutus koguses absurdi, veidrust ja ilmselt ka nalja.

Sääsed, Putin, muruniitmine ja deliirium. Suvi teeb teadvuse ja tajudega asju, mida ei suuda ükski teine aastaaeg.

Sellest, mida võiks endast kujutada „maapunk” saab aimu Juhan Jaigi seni avaldamata materjalist koosnevast kogumikust „Tundmata palu”.

Natsism on teema, mis kõnetab inimesi – mõni võtab seda tõsisemalt, teistele teeb see nalja. Raamatud Hitlerist ja natsidest on kindel ja ajatu kraam, vähemalt eelteismeliste poiste ja vanameeste hulgas. Popkultuuriski on olnud võimalik natsifetišit täheldada, oleks ilmselt rohkemgi, kui maailm lubaks.

Kuna olin kuskil seltskonnas kunagi rääkinud oma teatavast antipaatiast üliõpilaskorporatsioonide vastu, paluti selle kohta teksti. Mõtlesin, et miks mitte, ehk on lootust selle eest ka kelleltki vastu nina saada.

Richard Linklateri värskeim film „Poisipõli” on tõeline kannatlikkuse triumf üha kiiremaid tuure võtvas maailmas.

Müstiliste varjude taha peidetud koht ja aeg jäävad „Teisikus” mõnusalt ebamääraseks, mistõttu pole võimalik anakronisme ajastutruudest detailidest eristada. Selle tulemusena luuakse kutsuvalt ainulaadne maailm, mis pole liiga hullumeelne, et pärssida sellega suhestumist, kuid mille fantaasiapiruetid suudavad üllatada ja hoiavad meele ärksana.

Naistepäeva puhul teeb Müürileht tagasivaate „Nümfomaanile”, mis üritab seksi ja naiselikkust arvujadadele ja kalapüügile taandada, aga jookseb lõppkokkuvõttes enda püstitatud lati alt ise läbi.

Homme Katusekinos linastuv „Raudtaevas” on lähinaabrite paroodiahõnguline ulmemärul, mille ainulaadne tulevikunägemus lummab oma tahumatult toore originaalsusega.

Maikuus toimus Müürilehe noorte filmikriitikute konkurss, mille võidutöö autoriks osutus Pirjo Leek. Pirjo on tabanud hästi õudusfilmide maagiat, mis seisneb ennekõike helides: karjed, kriisked, kriiped, kolksud ja müksud laevad „Berberiani helistuudio” vaatajad erutusvärinatega, mis on tajutavad ka käesolevat arvustust lugedes. Täname osalejaid, õnnitleme võitjat.