Jim Ashilevi mängulembusest tingitud eluaegsed armid

Minu reaalsus on olnud osaliselt virtuaalne 80ndate lõpust saati. Sellesse ajavahemikku jäävad Kadaka turu tõus ja langus, vooluadapterite ülekuumenemise kibe lõhn, all-nighter’id zombisid nottides, reaalsed kähmlused kollaste kassettide pärast ja mängulembusest tingitud eluaegsed armid.

Jim Ashilevi: Mina, sõber

Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.

Aasta kõige uncool’im raamat

Müürilehe narkonumbri kirjanduskülgedel kirjutab Jim Ashilevi Za/Umi teose „HAPKOMAH" mitte-arvustuses, et raamat ei tee narkosõltuvust cool'iks, vaid annab hääle neile, kellel pole seda kunagi olnud.

Puuseen

„Pühamäe” lugu jutustatakse toataimedele. Nemad kuulavad kannatlikult vaikides, oodates peatükkide vahel vaid sõõmukest vett ehk. Aga seda nad ei saa. Õnneks on lugu lühike ja taimekesed ära närtsida ei jõua. Hiljem kindlasti närtsivad, aga sellest me enam ei kuule. Raamat saab enne otsa.

Libros ins△nos

Tere. Mõtlesin siin vahepeal radikaalsusest teatris. Et ma olen küll lugenud radikaalseid romaane ja kuulanud radikaalset muusikat, aga radikaalset teatrit näinud ei ole.

Visand minu Eestist

Müürileht annab Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul sõna noortele ja avaldab käesoleva aasta vältel nägemusi ja mõtteid kaasaegsest Eestist. Lugude olulisusest kirjutab Jim Ashilevi.