Müürileht

Mind on vaevanud aastaid üks küsimus: miks ma ise pean kodanikuühendusse kuulumist igavaks? Ometi mõistan ma proaktiivsuse olulisust edasiviiva jõuna mis tahes kontekstis. Aga miks, põrgu päralt, toimub see kõik nii organiseeritult, vaimuvaeselt, eos kompromissialtilt ja kohati isegi tüütult? Ehk kui tsiteerida Gustav Kalmu: „Miks ei ole endiselt cool maailma parandada?”

Märtsi luulerubriik liigub mööda põlenguid, ajajooksu ja oma surelikkuse tunnetamist.

Ida-Viru on uue põlvkonna Klondike, kus endistest põlevkivikarjääridest on saanud seikluspargid ja rikastusvabrikutest muuseumid. Võlumaa, mida saab parandada ja muuta, kuhu on hea viia keskustest kõikvõimalikke idapärasest eksootikast ja esteetikast inspireeritud kultuurisündmusi alates Tartu Uue Teatri „Kremli ööbikutest” kuni Nublu „Für Oksanani”.

Meie mõtlemises võib ju maa olla linna antipood, aga praktikas eksisteerivad nad tihedas sümbioosis, kus arusaam urbaansusest justkui parasiteerib füüsilisel kujul ruraalsetel maastikel ja seda osalt tänu linlikus keskkonnas sirgunud ruumiplaneerijatele, kes lähtuvad oma tegevuses planetaarse linnastumise mudelist.