Armastama tardunud

Aristoteles ütles, et elus tuleb leida kuldne kesktee, teisisõnu hoiduda käimast ääripidi ja olla tasakaalukas. Kuid Aristoteles õpetas oma kaasaegseid elama, mitte filmi tegema. Paraku võib suurel ekraanil rahulikku elu kajastades jääda vaataja jaoks puudu nii motivatsioonist kui ka intriigist.

Ahv, kes ei mahtunud inimese kostüümi

„Welcome to New York” taasesitab ühe skandaalse loo kuraasika Gérard Depardieu’ kehastuses. Liidame režissööri kindlale vaatepunktile ka ohtralt seksi ja saame ühe hea müügiartikli, mis peale mõnuga loodud kontrastide vaataja ette midagi uut ei too.

„Kas on olemas ka koledaid kunste?”

Ring on täis saanud ja Cannes koondab jällegi enesesse filmimaailma suuremad ja väiksemad, tuntud ja tundmatud kunstnikud, kes esitlevad valgel kangal oma teoseid. Kuid enne veel, kui saame nautima hakata selle aasta filmikunsti tippe, jõuab Eesti kinodesse eelmise aasta võitja „Adèle’i elu: 1. ja 2. peatükk”. Draama räägib kahe neiu teineteiseleidmisest, erinevate maailmade ühtesulandumisest, kunstist ja seksist.

Üksildane roheline teekond

Üksindusest kirjutada on lihtne, kuid seda täispika filmina näidata on hoopis teistsugune väljakutse. Ometigi on Éric Rohmer sellega filmis „Roheline kiir” suurepäraselt hakkama saanud.

Allegooria Hispaania poliitikast

Farss ja allegooria sobivad Hispaania praegusest poliitilisest olukorrast rääkides hästi kokku. Millegipärast ei ole see muidu valusaid teemasid võrratult tabaval režissööril Pedro Almodóvaril antud juhul õnnestunud.

Õnnetult õnnelik

90ndate lõpul valminud kõmulisest satiirist „Happiness” on saanud ikka ja jälle enda ümber vastuolusid pinnale kergitava režissööri Todd Solondzi loomingu keskseid teoseid. Kes on need inimesed, kes vastavad küsimusele „Kuidas läheb?” alati ühtemoodi: „Hästi.”? Katusekino programmis linastuvast filmist kirjutab Birgit Drenkhan.