Müürileht

Viimase kümnendiga on Eesti avaliku ruumi debatt tunduvalt elavnenud. Kvaliteetset linnaruumi ja elukeskkonda nõutakse üha valjemal häälel. Iseküsimus on, kui kiiresti ja mis tasemel on neile ootustele vastatud.

Käsitööl on olnud elukeskkondade kujundamisel pikk ajalugu ja hoolimata üha enam automatiseeruvast maailmast tuleks meistrioskuste säilimist väärtustada.

Eesti inimene ei oska arhitektuuri- ja ruumiteemadel arutleda – meie ruumiline intelligentsus ehk ruumi-IQ on madal. Maju hinnatakse jätkuvalt nagu 19. sajandi maalikunsti mõõdupuuga ilus/kole.

Sõdade, majanduskõverate ja katkestuste rida on kujundanud pealinnast omalaadse arhitektuurismuuti, kus enamasti puuduvad suured tervikud, ja otsustamine, mis vääriks mitmekesisuse virvarris säilitamist, võib olla kaunis keeruline.

Vastutus selle eest, millisena kõlab meie emakeel ning kuidas me seda hoiame ja rikastame, lasub igal eesti keele kõnelejal.