Müürileht

Muidu lauljana tuntust kogunud Karl Killing laenab oma kannelt ka teistele artistidele, aina enam just produtsendina. Karl rääkis, miks kaksikrollis olemine kasuks tuleb, mida ta ise heas produktsioonis otsib, miks vältida üksildast loomingulist mulli ja millal on õige aeg oma salanippe jagada.

Võimalik, et kõik ei tea seda veel või on selle vahepeal ära unustanud: eesti popmuusikas ei pea tegema seda, mida teised ees teevad.

Eeskätt muusikaajakirjaniku ja ajaloolasena tuntud Maarja Merivoo-Parro, artistinimega Aprillo huvide ampluaa on olnud alati lai ja laia ampluaaga on ka tema debüütalbum „Humanities”, kuhu autor on püüdnud selle kõik kuulaja jaoks eeskujulikult ära pakkida.

Kui üldiselt tundub, et muusikat saab üsna hõlpsalt hinnata, ilma et tunneks loovpersooni selle taga, siis Florian Wahl ja tema „14” on üks neist juhtumitest, kus sellisel juhul näib tõde jäävat piinavalt poolikuks.

Läksime veebruaris Tartus toimunud Eesti esimesele hardbass’i peole lootuses leida ülimalt intensiivset hardbass’i rütmis eneseunustamist, kuid pigem oli pidu hoopis selline, kus DJ-d oli ära unustanud, kuhu nad olid tulnud muusikat mängima, mis päädis ekstreemsematel juhtudel sellega, et pleilisti juhtus ka muusikat ansamblilt Meie Mees.

Lexsoul Dancemachine on nüüdisaja Eesti musaskeenes parajalt kuninglikus seisundis – praegusel ajal ei paku siinmail žanrilises plaanis neile konkurentsi väga keegi (analoogset joont ajab ehk ainult Estrada Orchestra) ning meie valdavalt põhjamaiselt kalkide toonide taustal tõuseb bänd esile tõelise eksootikana.

The Weekndi (Abel Tesfaye) teekond raha ja kuulsuseni on toimunud nagu raamatus: ajast, kui ta oli vaevu 20-aastane kodutu, kes ööbis Torontos võõrastel diivanitel ja töötas American Apparelis, on jõutud aastasse 2015, mil tal on ette näidata number üks album, mitu hitti ja teiste seas koostööd Kanye Westi ning rootslasest tipp-produtsendi Max Martiniga, kes putitas omal ajal üles ka Britney Spearsi karjääri.

Sarnaselt möödunud aastale uurisime ka tänavu Tallinna ja Tartu olulisematelt tõmbekohtadelt, kuhu liigutakse programmiga uuel hooajal, mida täpsemalt pakutakse ja mida peetakse oma suurimateks publikumagnetiteks.

Detroitis sündinud ja Brooklynis resideeriva Sufjan Stevensi seitsmes stuudioalbum „Carrie & Lowell” on ilmselt kõige kurvem asi pärast „Bambit” ning kõik kunagi kirja pandud ballaadid ja itkulaulud näivad selle kõrval pealiskaudsete ja tühistena.

Paljude kriitikute poolt New Yorgi kõige valjemaks bändiks nimetatud A Place to Bury Strangersi neljanda kauamängivaga tekib tõsine déjà vu probleem – ma olen seda kõike juba justkui varem kuulnud.

Von Krahli baar sulges pärast 22 tegutsemisaastat küll suurejoonelise peoga oma uksed, kuid pikalt leinama jääda pole aega, sest Tallinna ja Tartu peale kokku leiab ohtralt kultuuriklubisid ja -baare, millega legendaarse peo- ja kontsertpaiga kaotusvalu leevendada. Järgnevalt vaatamegi, mida Tallinna ja Tartu olulistematel tõmbekohtadel meile uuel hooajal pakkuda on.