Müürileht

On aeg rääkida elusuuruses Londistest Eesti filmimaastiku magamistoas – Apollo turumonopolist ning tema londi ulatusest ja raskusest. Mida kujutab endast vertikaalne monopol kinoturul ning kuidas see mõjutab Eesti filmi, kinolevi ja -publikut?

ERR päästis kohe pärast Triin Ruumeti teise täispika mängufilmi „Tume paradiis” esilinastust valla hävitaja Rasmus Kuninga, kes lammutas teose põhjalikult varuosadeks. Tundsin detailirohkes, kuid kohati jonnivas tagasisides konfliktset hõõrdumist, sest mina nägin Ruumeti tumedate varjude vahelt, vastupidi, palju lootusrikast.

Me kõik oleme näinud oma elus haifilmi vähemalt kaks korda: esimest ja viimast. Millega tegelevad inimesed, kes on julgenud selle piiri ületada, ja milliseid filosoofilisi vahendeid nende mõistmiseks kasutada?

Enne kui hipodroom mattub unustuste tolmu (ja uusarenduse) alla, korjati sealse kogukonna sünergia viie aasta jooksul kokku ja talletati dokumentaalfilmi vormi. Mis keelt räägib tulemus?

Filmifestivalist maksimumi võtmiseks tuli ohverdada unetunde, isiklikke maitse-eelistusi ja väärtusi.

00ndad olid Tartus metsikud. Kui 90ndad andsid alternatiivsele klubikultuurile stardipaugu ning sel dekaadil pandi nurgakivi pea igast Tartu varasema ööelu vestlusest läbisilkavale, endisesse gaasivarjendisse ehitatud klubile Varjend, siis 00ndatel tabas Tartut tõeline subkultuurikantside buum.

1960ndatel Tartus elanud Valve Janov maalis Karlova vaate kohale hõljuma hiiglasuure kala ning Tanel Rander on (mitukümmend aastat hiljem) juhtinud tähelepanu, et kui hüpata Karlovas mõnda liivaauku, võib leida end kunagise Pannoonia ürgmere põhjast.

Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Kummituslikest majadest kirjutas Sven Vabar esmakordselt #3 Müürilehes 2008. aasta mais.