Astub ellu, tasa-tasa

Kolimine ei pea olema alati bahtinlik hetkeline lävekronotoop, ühekorraga lõplik ära, vaid meie esimene ruumivahetus (näiteks vanematekodust ülikoolilinna) on sageli hoopis järkjärguline, mitte-päris(-kohe)-ära.

Nägemise mitu nägu

Kõigile ühelt poolt tuttav, aga ometi alati eest libisev déjà vu tunne tähendab prantsuse keeles lihtsalt „juba nähtut”. Aga kuidas rääkida näiteks sellest, mida on nähtud juba liiga palju, või sellest, mida mälu ei tunnista, aga mida ometi näib olevat kogetud?