Müürileht

Uksed maailma on lahti, tuues endaga kaasa perversse koduigatsuse. Tagasi – aga kuhu? Kuidas mõtestada Ida-Euroopa esteetika taastõusu lugu pärast siinse perifeerse kunstimaailma pikka püüdlemist Lääne poole?

Lennureisijate kohalolutunne moondub transiitkoridores järgmist starti oodates nii, et nad ei suuda kodus enam rahu leida, käivad ringi nagu kuutõbised ning unustavad emakeele.

Ehk võiks Eesti kauaotsitud eripära avalduda just Ida-Euroopa kontekstis, loobudes Läänega sarnanemise soovist ning seisnedes oma ajaloo dekoloniseerimises, solidaarsuses teiste idaeurooplaste ja endise Kolmanda Maailmaga.

Ka idaeurooplases võib Nirvana kuulamine igatsust tekitada, olemata ise 90ndate USA grungekultuuri kogenud – see on üks näide, kuidas postsovetlike riikide inimesed kipuvad elama keha idas, aga pea läänes, kirjutab Tanel Rander oma näitust „Kolmas tee" saatnud essees.

Charlie Hebdo, Kaur Kenderi „Untitled 12” ja „Minu Poola” Tartu Kunstimuuseumis – mis ühendab neid kolme kunstimaailmast kaugemale jõudnud juhtumit? Tanel Rander arutleb selle üle, kuidas kunst mõjutab rahvusvahelist suhtlust ning miks küsimus ei ole enam pelgalt sõnavabaduses, vaid elus ja surmas.