Müürileht

Klassikalise töölisklassi hääbumisega on vasakpoolne mõte koondunud ülikoolidesse. See on toonud kaasa põhimõttelise muutuse: rassi...

Kliimamuutuste inimtekkelisus on vallandanud ilmselt paljudes inimestes intensiivse sisemise dialoogi teemal „Mida saan mina ära teha?”. Siin on üks toitumisele keskendunud näide kõigile neile, kes pole seda dialoogi veel alustanud või on jooksnud selle käigus ummikusse.

Sotsiaalne tõrjumine ja faktidele rõhumine ei pruugi rassisti veendumusi kõigutada, vaid vastupidi, panna neid veel rohkem oma uskumuste külge klammerduma. Ajaloost võib siiski leida viise rassismile reageerimiseks, mis ei taastooda kitsarinnalisi hoiakuid, mille oleme ära põlanud.

Läänemaailma põllumajanduslik küllus tuleb hämaraid teid pidi globaalses lõunas asuvate riikide arvelt, mille elanikud ei näe enam ummikseisust väljapääsu.

Tartul on pikalt olnud Eesti natsipealinna kuulsus, kus tagidega kiilaspead mööda tänavaid ringi marsivad ning nendel omakohut rakendavad. Välistudengitele see olukorda lihtsaks ei tee, nagu kirjutab filosoofiamagistrant Tarun Gidwani.

Laupäeval, 3. mail üritati ülemaalise talgupäeva ühe elemendina laulupeomuuseumis mõtiskleda Ülejõe linnaosa ning kitsamalt Roosi tänava tuleviku üle. Kui sisukaks kujunes konkreetne arutelu ja kas korraldajad ka oma seatud eesmärgi saavutasid, pole siinkohal isegi oluline. Väga pehmekäeliselt dirigeeritud üritused kipuvad tihti laiali valguma ja seda eriti juhul, kui kõigile tuttavad iga pulma solistid tagasihoidlikuma keskmise arutleja eest kogu aja ja ruumi ära täidavad.