Aivar Laan: pelgalt pealkirjast ei piisa

Sleepwalkersi filmifestivali žüriiliige Aivar Laan räägib, kust sai alguse Katusekino loomise idee ja mida tema unenäolistelt filmiretkedelt endaga kaasa võtab.


Video

Sleepwalkersi filmifestivali žüriiliige Aivar Laan räägib, kust sai alguse Katusekino loomise idee ja mida tema unenäolistelt filmiretkedelt endaga kaasa võtab.

Foto: Liisa Triin Vurma

Foto: Liisa Triin Vurma

Austraalias reisil viibides on umbes sada viitekümmet külastajat mahutavasse Melbourne’i hubasesse välikinno piletite saamine õnnemäng – populaarsemad filmid on juba mitu kuud enne linastusi välja müüdud. Aivar Laanel õnnestus kohalike sõprade abiga juhuse läbi sinna piletid saada. Pärast Melbourne’i kino külastamist teadis ta, et Tallinn vajab samuti hea õhkkonnaga kohta, kus oleks võimalik suveõhtutel väärtfilme nautida. Pealinnas ei kulgenud sobiva paiga leidmine sugugi nii valutult kui loodeti. „Läksime Tallinna tol hetkel kõrgeima südalinnas asuva pilvelõhkuja tippu, võtsime suure teleobjektiivi ja pildistasime üles kõik ümberkaudsed südalinna katuseterrassid,” meenutab Aivar õige koha otsinguid. Esialgu ei tekitanud ükski koht äratundmisrõõmu.

Olles kesklinnas spordiklubis, kust avanes vaade tühjalt laiutavale katusel asuvale parkimisplatsile, saabus selgus – see ongi ideaalne koht. Ta polnud kunagi vaadanud parklat sellise pilguga, et võiks sinna kino teha. „Inimestel rullus sõnapaari „katusekino” kuuldes silme ees lahti fantaasia,” meenutab Aivar, et idee vajalikkust tõestada polnud vaja ning see võeti kiiresti omaks. Üheks eesmärgiks oli ära kasutada ka linnaruumi potentsiaali ning Aivar usub, et selliseid kohti on Tallinnas veel mitmeid, mida rakendada headeks elamusteks – tuleb need ainult üles leida.

Meie laiuskraadidel on vabaõhukino tegemine omamoodi raiskamine

Sel suvel Aivari eestvedamisel Riias avatud vabaõhukino võeti väga hästi vastu, vaat et pareminigi kui Tallinnas, kuid sellele vaatamata pole esialgu mujale plaanis laieneda. „Iseenesest on sellise asja tegemine meie laiuskraadidel natuke raiskamine.” Sellise töömahu, mudeli ja ajapanustamisega oleks mõistlikum teha sama asja mõnes sellises riigis, kus on soojem ning varem hämarduva õhtu jooksul võimalik näidata mitmeid seansse.

Unenäod on võti teadvusesse

Davidlynchilikud unenäolised linateosed ja unenäopikkused lühifilmid võtavad kokku Aivari filmieelistused. Unenäod on suurepäraseks filtriks mõtestamaks sündmusi, enda mõtteid ja päevategevusi.

Mõnel hommikul teab Aivar ärgates, et äsja nähtud unenägu tuleb kindlasti kirja panna. Seepärast on voodi kõrval alati paber ja pliiats. „Unenäod aitavad mõnikord ka oma juurtega paremat kontakti saada,” leiab ta, lisades, et soomeugrilased tajuvad unenägusid omamoodi.

Kinomaailma ja Katusekinoga esialgu juhuslikult algust teinuna pöörab ta tähelepanu sellele, et iga tegu oleks teadlik. „Väga oluline on asjadesse süvitsi minna,” mõtiskleb ta ning tõdeb, et igapäevaelus esineb väga palju pinnapealsust. Et seda vältida, peab olema uudishimu ja tahtmist pealkirjadest kaugemale vaadata. „Kui ollakse harjunud pealkirju lugema, siis sageli ei nähta seda, mis on ridade taga”. Filmivaatamisega on samamoodi: pelgalt pealkirjast ei piisa – tuleb kaadrite vahele vaadata, et asja tegeliku olemuseni jõuda.

Filminduses žanripiirid üha hägustuvad, kuid Aivar leiab, et hea kunst ei pea alluma defineerimisele. Kõige enam naudib Aivar autorifilme, milles toimuv ei ole lineaarselt ootuspärane ning filmi rütm võimaldab projitseerida vahele oma mõtteid ja tõlgendusi. Sleepwalkersi žüriiliikmena ei jää Aivar loomulikult ka ükskõikseks lühifilmide suhtes – see formaat nõuab režissöörilt suurt pingutust, oskust öelda vähesega paljut, ning annab vaatajale võimaluse lühikese aja jooksul mitme elamuse võrra rikkamaks saada.

Vaata ka Sleepwalkersi kodulehele.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Uus eesti animatsioon: Roland Seer

Uus eesti animatsioon: Roland Seer

Roland Seer (25) on noor ja lootustandev režissöör – ta on sündinud Otepääl, õppinud Tartus ja täiendanud end Taanis legendaarses Animation Workshopis ning resideerub seal praegugi, et end uute oskustega täiendada ja vilumust lihvida. Uurisime, mis masti mehega on tegu.
Kinotripp: Yogyakarta
Filmiposter Indoneesia kinost
5 min

Kinotripp: Yogyakarta

„Kinotripp” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda kaugete paikade filmielust. Seekordne reisikiri saabus Müürilehele Indoneesiast, kus teate läkitaja räägib oma muljetest Yogyakartas aset leidnud kinoelamusest, mis sai alguse politsei eest põgenedes.
Kiirpilk tulevasele PÖFFile
Kaader filmist „Gabrielle”
3 min

Kiirpilk tulevasele PÖFFile

Eesti suurim filmiüritus pole enam mägede taga. Müürileht piilus PÖFFi telgitagustesse ja vahendab festivali programmipealikult Helmut Jäneselt kuuldud saladusi.
Müürileht