Märtsis esimest juubelit tähistav Rahvaalgatusveeb pole Eesti demokraatiat veel tulevikku viinud. Viie aasta jooksul toimunud kohtumisi algatajate ja seadusandja vahel võiks nimetada eri kultuuride põrkumiseks, kus alles otsitakse ühist keelt.
Vabakutselise kultuuritöötaja panus SKTsse on sisuliselt olematu ning karjääriredel võib osutuda illusiooniks, kuid on mõned (tingivad) märksõnad ja eeldused, mis siiski hoiavad mängu käigus.
Kuidas õigustada oma valikuid, isegi kui on ilmselge, et need nõuavad suuri kompromisse ja üha absurdsemaid ettekäändeid. Ants Lauteri noore lavastaja preemia laureaadi südamel on nii moraalsed dilemmad, poliitiline teater kui ka sapised inimesed.
Kui tahate teada, mida eelistab Hannaliisa Uusma kuulata siis, kui ta parasjagu ise autori rollis pole, tasub Raadio 2-st üles otsida tema saade „HU.mix” või kuulata tema Müürilehele tehtud miksteipi.
Audio
Sellest ajast saati, kui ma mäletan, et minus tekkis huvi poliitika vastu, olen ma selles ikka alati pigem pettunud olnud. Lünklikust sotsiaalsüsteemist kuni jätkusuutmatu keskkonnapoliitikani. Kõigest sellest hoolimata ei ole ma aga siiski kunagi pettunud demokraatias.
Müürilehe demokraatia teemalisest märtsinumbrist leiab usutluse pikaaegse kolumnisti ning poliitikavaatleja Ahto Lobjakaga, kelle osalusmuskel on küll väsinud, kuid kriitikameel endiselt vahe.
Mõni kuu tagasi oma 50. sünnipäeva tähistanud mitmekülgne kirjamees Jan Kaus räägib intervjuus Müürilehe kirjandustoimetajale Maia Tammjärvele sellest, miks peab lugemine olema raske ja miks ta enam eesti kirjandust ei loe.
On igati ootuspärane, et vaatamata kõikvõimalikule tehnoloogilisele innovatsioonile, mille koroonaajastu on enesega kaasa toonud, tunneb tagurlik inimhing ikka veel ebamäärast igatsust väikekodanliku meelelahutuse järele.
Eesti Vabariigi sünnipäeval sai Tartus ühes Baeri tänava 19. sajandi lõpu majas näha etendus-, heli- ja visuaalkunstnike ühisnäitust „see sinine maja Baeri tänaval”.
Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (14.02–28.02) olulisemad sündmused välispoliitikas. Seekord on juttu Ukraina oligarh Medvetšukist, Kreeka ülikoolide asüüliseaduse tühistamisest, Lukašenka ja Putini kõnelustest Sotšis ja Nord Stream 2-st.
Ootame eestikeelseid arvustusi ükskõik milliste õudusžanri alla kuuluvate filmide kohta alates peentest psühholoogilistest trilleritest ja folk horror’ist kuni tooreste ketassae-splatter’iteni. Arvustada võib nii uusi kui ka vanu lühifilme, animatsioone ja täispikki mängufilme.
Audio
Audio
Audio
Audio
Ah, küll kirjutaks! Kui ainult need kurjad inimesed minu istumise alust sulaliimiga kokku ei oleks määrinud! Kui koer ei hauguks! Kui ei segaks poliitika, uudised ja loodetuul!
Talv on kindlasti parim aeg kirjutamiseks, pole enam tüütuid suvekohustusi. Külalisi vastu võtma ei pea, lapsed on koolis, inimesed on tööl. Rannad on taas tühjad, nagu ka metsarajad. Saab piiluda iseenda sisse.
Miks vahetada ülikond matkasaabaste vastu, mis on e-spordil ühist tavalise spordiga ja mis väljakutsetega seisab silmitsi võttepaigaotsija.
Lastest, sõjast ja surmast luuletab Natalja Nekramatnaja.
Mis ühendab Jeesust Vargamäe Andresega ja Oblomovit vanajumalaga? Millal puhata, millal teha tööd ja kuidas hoiduda läbipõlemisest?
Skandinaavias leiba teeninud Eesti Kalevipojad on juba praegu paljude oma kolleegide töökeskkonda ohutumaks muutnud. Nende kogemuse tõttu on teisenemas arusaam normaalsest töönädala pikkusest, aga ka perekondlikest rollijaotustest.
Joseph Helleri originaalis 1961. aastal ilmunud romaan „Nõks-22” (ingl „Catch-22”) kuulub maailmakirjanduse kullafondi ning on väga rõõmustav, et see on nüüd olemas ka eesti keeles.
Valitsus on vahetunud ja elu sotsiaalmeedias jälle üksluiseks muutunud – see annab koos pandeemia jätkumisega laialt aega igavikuliste teemadega tegelemiseks ja inimloomuse põhjatusse olemusse süüvimiseks.
