Müürileht on Eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegseid mõttevoole kajastav väljaanne, mis ilmub igakuiselt tiraažiga 4500 eksemplari.
Gamergate on hirmutav pilguheit sellesse, milline näeb välja üks virtuaalmeediumi vahendusel sündinud primitiivne hõimukogukond, kuhu moodne ühiskond on praeguste tendentside jätkudes tervikuna naasmas.
Tekkel peas ja trikoloorilint üle rinna, astub üle raekoja platsi korporant. Või õigupoolest, millal te viimati väljaspool volbripidustusi eraldumismärkidega korporanti nägite? Kas see ohtralt mütologiseeritud nähtus on kaotanud oma aktuaalsuse?
Donald Trump olevat president, keda ühiskond väärib. Niisamuti on pick-up artist’id ehk sebimiskunstnikud sellesama ühiskonna vili, mitte lihtsalt kari perverte.
Piilusime VR-prillidega arvutimängutööstuse väga kiiresti arenevasse virtuaalsesse paralleelmaailma ning uurisime, mis (või kes) on community ning kuidas seda manageerida, miks VR ikka veel nii kallis on ning kuidas suhtutakse mängumaailmas naistesse.
Minu reaalsus on olnud osaliselt virtuaalne 80ndate lõpust saati. Sellesse ajavahemikku jäävad Kadaka turu tõus ja langus, vooluadapterite ülekuumenemise kibe lõhn, all-nighter’id zombisid nottides, reaalsed kähmlused kollaste kassettide pärast ja mängulembusest tingitud eluaegsed armid.
Mitmed mängud, millega lapsed ja isegi täiskasvanud sajand tagasi meelt lahutasid, on tuttavad tänapäevalgi. Aastasadade eest olid mängud aga seotud ka usundiliste kujutelmadega.
Art Leete mõtiskleb Kristi Kongi ja Mari-Leen Kiipli näituse „Salajane vilin metsas” foonil inimeste ja taimede kokkupuutepunktide üle.
Mõni nähtus on nii müütiline, et temasse on sisse kirjutatud pidev ja paratamatu kasvamine, kordamine, vohamine. Nii paistab iga tõlgendus saavat müüdi enda osaks, astuvat temaga kongeniaalsesse, aga samas mängulisse dialoogi, kirjutades iga kord reegleid natukene ümber. Üks selliseid nähtuseid on kahtlemata Vahingu Spiel.
Piirilinna meeleolude kirjeldamiseks sobib kõige paremini mõiste „posttraumaatiline stressihäire”, ent kui positiivsele tähelepanule lisaks jõuavad linna investeeringud ja inimesed, hakkavad ka minevikus tekkinud haavad tasapisi paranema.
Kunstiteoste tellimise seadus on kehtinud alates 2011. aasta jaanuarist. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus uuris Eesti kunstnikelt, millised on nende kogemused kunstiteoste tellimise seaduse ehk protsendikunsti konkurssidel osalemisega.
Queeni unustamatu solisti elukäiku kujutav film on Rami Maleki igati väljateenitud hetk tähesäras. See kisub vähegi bändi loominguga kursis oleva vaataja kaasa laulma ja elama, kuid jätab samas hinge ka küsimuse, kas rokimaailma oma muusikalise prostituudi kujutamisel oleks võinud veidi püssirohtu ja želatiini lisada.
PÖFF Shortsi raames linastub 24. novembril Tartus ja 25. novembril Tallinnas LGBTQIA+ rahvusvaheline alaprogramm „Queer Agenda”. Näitamisele tuleb ka Gruusia uue põlvkonna režissööri Rati Tsiteladze film „Prisoner of Society”, mis räägib juba üle kümne aasta koduseinte vahele varjunud transsoolisest naisest Adelinast.
Mängustamine (gamification) ehk mänguelementide rakendamine mittemängulises keskkonnas eesmärgiga tõsta osalejate aktiivsust ja motivatsiooni, mõjutada käitumist või leida lahendusi probleemidele, on suhteliselt uus mõiste, mille rakenduspotentsiaal on lõputu.
Stefan Peetri käis vaatamas Interneti ja inimloomuse suhestumist lahkavat lavastust „Saun”.
10 aastat orbiidil olnud pidu Still Out toob 16. novembril Tartusse Aparaadi kohvikusse Taani melomaani Andi Mülleri.
IDA Raadio lülitab 16. novembril taas eetri välja, et tutvustada teile klubiseinte vahel muusikat ja muusikuid, keda raadio tegijad hindavad ja toetavad. Live-kavaga on sel päeval Balti jaama vahetus läheduses asuvas Kopli 2 külas Londoni multiinstrumentalist Ben Vince.
Peosarja Gaijin poisid kutsuvad teid 10. novembril esimest korda südamelähedaseks saanud EKKMi saalidest välja ning trammiteidpidi kõigi alt-hipsterite lemmikusse Sveta Baari!
Kinodesse on jõudnud kaks uut kodumaist dokumentaalfilmi spordist ja muusikast.
Pühapäeval, 11. novembril esietendub NUKU teatris Franz Kafka romaanil põhinev lavastus „Protsess”, mis valmis koostöös Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiaga ning mille on lavastanud Taavi Tõnisson.
„DJ Tools” on rkssi ehk Robin Buckley esimene kauamängiv. Albumi andis välja Lee Gamble’i piirenihutav plaadifirma UIQ, mis oli varem keskendunud vaid EPdele.
Popmuusikale iseloomulike omaduste – steriilsus, materialism, staarikultuur – dekonstrueerimisest on kasvamas omaette liikumine. Ühel poolel seisavad sellised kollektiivid nagu PC Music, kes muundavad mainitud stereotüüpe plastiks. Teisel pool mõttelist piiri tegutsevad aga artistid nagu Regret.
Tantsumuusika on korduste kunst. Leia paar head motiivi, millele lugu üles ehitada, ning sul on võidupilet olemas.
Kui 2018. aastal lennutataks taevasse kuldse plaadi uusversioon ja sellele otsustataks pressida ka Berliinis tegutseva, ent soome päritolu duo Amnesia Scanneri loomingut, poleks siia lähiajal ilmselt ühtegi „väliskülalist” oodata.
Mava & Nebukat on tegutsenud kohaliku edasimõtleva elektroonilise tantsumuusika maastikul produtsentide ja DJdena juba aastaid, aga ikka ümbritseb neid tegelasi müstiline aura.
