Vabakutselise kultuuritöötaja panus SKTsse on sisuliselt olematu ning karjääriredel võib osutuda illusiooniks, kuid on mõned (tingivad) märksõnad ja eeldused, mis siiski hoiavad mängu käigus.
Kuidas õigustada oma valikuid, isegi kui on ilmselge, et need nõuavad suuri kompromisse ja üha absurdsemaid ettekäändeid. Ants Lauteri noore lavastaja preemia laureaadi südamel on nii moraalsed dilemmad, poliitiline teater kui ka sapised inimesed.
Kodanikupalga lubaduse taga peitub visioon õiglasemast ja vabamast ühiskonnast. Paraku keskenduvad idee eestkõnelejad ainult rehkenduse ühele poolele ja selgust meetme makromajanduslike ning poliitiliste mõjude kohta ei too ilmselt ka väiksemad katsetused.
Tööturul toimuvad 21. sajandi tehnoloogilisest arengust tulenevalt kiired muutused ja ühiskondliku heaolu seisukohast on võtmetähtsusega see, kuidas töötajad suudavad nende muutustega kaasas käia ning riik ja tööandjad neile selleks tuge pakkuda.
Tehnoloogia võidukäik ja isiklikud lubadused pakkuda oma lähedastele rohkem aega kui pidevalt rüganud põlvkonnad enne meid, ei ole kahandanud meie töötunde, vaid muutnud pigem meie arusaama tööst. Kuidas luua uus töömaailm, mis oleks mõistlik kõigile?
Ah, küll kirjutaks! Kui ainult need kurjad inimesed minu istumise alust sulaliimiga kokku ei oleks määrinud! Kui koer ei hauguks! Kui ei segaks poliitika, uudised ja loodetuul!
Talv on kindlasti parim aeg kirjutamiseks, pole enam tüütuid suvekohustusi. Külalisi vastu võtma ei pea, lapsed on koolis, inimesed on tööl. Rannad on taas tühjad, nagu ka metsarajad. Saab piiluda iseenda sisse.
Miks vahetada ülikond matkasaabaste vastu, mis on e-spordil ühist tavalise spordiga ja mis väljakutsetega seisab silmitsi võttepaigaotsija.
Lastest, sõjast ja surmast luuletab Natalja Nekramatnaja.
Mis ühendab Jeesust Vargamäe Andresega ja Oblomovit vanajumalaga? Millal puhata, millal teha tööd ja kuidas hoiduda läbipõlemisest?
Skandinaavias leiba teeninud Eesti Kalevipojad on juba praegu paljude oma kolleegide töökeskkonda ohutumaks muutnud. Nende kogemuse tõttu on teisenemas arusaam normaalsest töönädala pikkusest, aga ka perekondlikest rollijaotustest.
Joseph Helleri originaalis 1961. aastal ilmunud romaan „Nõks-22” (ingl „Catch-22”) kuulub maailmakirjanduse kullafondi ning on väga rõõmustav, et see on nüüd olemas ka eesti keeles.
Valitsus on vahetunud ja elu sotsiaalmeedias jälle üksluiseks muutunud – see annab koos pandeemia jätkumisega laialt aega igavikuliste teemadega tegelemiseks ja inimloomuse põhjatusse olemusse süüvimiseks.
Audio
Audio
Audio
Audio
Jõukad ühiskonnad kipuvad õnnetuks jääma. Esialgu paradoksaalsena näiv väide ei ole seda teps mitte, kui märgata, et jõukaks on teinud ühiskondi tihti just selline töö, millel puudub selle tegijate jaoks suurem tähendus.
Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab seekord kokku kahe möödunud nädala (31.01–14.02) olulisemad sündmused välispoliitikas. Seekord on teemaks riigipööre Myanmaris, Venemaa ja Euroopa Liidu jäised suhted, ajakirjandusvabaduse kadumine Ungaris ja Türgi tudengite protestid.
Streigiõigus Eestis ei ole maailma heldeimate ega ka piiravaimate hulgas, ometi on meil domineerinud pikalt arusaam, et töökas ja kannatlik eestlane ju ei streigi. Samas on mitmed tänapäeva tööelu enesestmõistetavad põhimõtted saavutatud just varasemate streikide tulemusel.
Eelmise aasta lõpus ilmus Tartu koolkonnast album, mille esikaant ehib pilt anonüümse pooleldi roosade, pooleldi mustade lokkis juustega isiku soengust – visuaal, millesarnast kohtab enamasti juuksurisalongide akendel ja kodulehtedel. Helisid, mis selles teoses kõlavad, juuksurisalongis just tihti ei kuule, aga ehk Yumi Motoma on tulnud seda kõike muutma.
Audio
Kui kodust on saanud kontor ning tööle jalutamine tähendab marsruuti magamistuba-köök-elutuba, suureneb igatsus ka päriselt tööle minemise järele. Mida me neil kunagi iseenesestmõistetavatel hommikutel küll kogesime?
Aleksander Tsapov kirjutab, miks peaks ETV programm viskama inimeste elutubadesse ka kultuuriradikaale, teisitimõtlejaid või marginaale, kes oma magamistoas mikrofoni korisevad.
Kopitanud tantsusammul ja riideräbalad seljas lõid noored etenduskunstnikud debüütlavastuse „Eden Detail”, kus pärimuskultuuri klišeed visati ilma igasuguse valehäbita tontlikult huugavasse sulatusahju. Mis neil küll kavas oli?
Töö on lahutamatult seotud ökoloogilise katastroofiga: mõne inimese töö on keskkonna saastamist tagant tõugata, töökohtade kaudu saab õigustada sotsiaalsete muutuste võimatust, kuid töö olemuse muutumine on tulevikus ka üks uue ühiskonnakorralduse aluseid.
