Kui põhiosa maailma kujutistest toodavad masinad ja sünteetilised närvivõrgustikud, siis mis koht jääb uues reaalsuses inimesele tema kujutlusega tõesest-võltsist või ilusast-koledast.
Objektiivi ja Uute Uudiste infoväljas ekseldes tekib paratamatult iiveldus. Sellega harjub küll lõpuks ära, kuid soovitud empaatilist ühenduspunkti äärmusparempoolsete portaalide sihipärane kriitiline lugemine ei võimalda.
Kuidas on lood meediavabadusega Eestis? Mida tähendab (ja mida ei tähenda) sõna „arvamusvabadus” ning miks seda nõnda erinevalt mõistetakse? Kas on vaja igasugust jura avaldada? Kas ajakirjanikul tohib olla maailmavaade? Aga meediaväljaandel?
Millise pildi maalib keskkonnateemadest Eesti meedia? Tuleb välja, et nii teemade valik kui ka nende käsitlemislaad jätab kõvasti soovida.
Brexiti ja pandeemia keerises Eestisse naasnud kunstnik otsib kohta iseendale ja ruumi naisena elamise paljususele.
Tähelepanu- ja platvormimajandus domineerivad kaasaega, kuid tekitavad põhjalikult disainitud lubadustest hoolimata lugematul hulgal uusi probleeme.
Piret Karro luuletab sõpradest ja olulistest asjadest kaugemal ja lähemal ning sellest, kuidas ehitada tunnetele maja.
Mis punktis lõpeb ajakirjandus ja algab aktivism? Ja mis hetkest peaks ajakirjanik ütlema, et stopp, see pole enam see, mida peaksin ajakirjanikuna tegema?
Novembri algusest alustab noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk peatoimetajana väljaande senine kriitikatoimetaja Hanna Linda Korp. Kutsusime uue peatoimetaja sel puhul n-ö kohvile, et veidike arutada Rõhu ja noore kirjanduse tuleviku üle.
Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (15.09–11.10) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral kajastame proteste Iisraelis, koroonast räsitud USA valimisheitlusi, relvarahu Mägi-Karabahhis ning kodanikupalga ideed Kanadas.
12. oktoobril tuli Kanuti Gildi SAAlis lavale poolenisti virtuaalse, poolenisti füüsilise platvormi e¯lektron uus lavastus „Romeo & Julia #5”, mis liidab etenduskunstide ja teaduse otsingulisi tegevusi. e¯lektroni eest kõneles Müürilehega Andrus Laansalu.
Elsbeth Hanna Aarsalu kirjutab luulet ja nüüdismuusikat, aga ka maali ühendavast etendusest „no.1.1” Apaaraditehase Armastuse saalis, kus mälestati muu hulgas Eesti metsa.
Raili Keiv turgutab oma loominguga kodumaist tarbekeraamikat ning laulatab omavahel isegi portselani ja betooni.
Juba vanarahvas teadis, et kõik, mida pole ära jäetud või edasi lükatud, tingimata toimub! Alljärgnevalt mõned hoolikalt valitud rangelt soovituslikud oktoobrikuised kultuurisündmused. Osalegem, kuni veel saab!
Homme, 30. septembri õhtul kell 19 toimub Vaal galeriis Laura Põllu ja Piret Karro näituse „Ajan nahka” luuleõhtu, kus oma loomingut esitavad Sveta Grigorjeva, Triin Tasuja ja Piret Karro.
Niguliste muuseumis on käimas uus loengusari „Memento mori”, mis kõneleb surmast ja elust ajaloo, kunsti ja kirjanduse vaatenurkadest.
Kultuuriajakirja Äkki ja visuaalkunstnikke hõlmava produktsioonifirma Pensive Pictures vedamisel toimub 19. septembril Uues Laines üritus Time and Place, millega avatakse fotograafi Katarina Zigura uus näitus „Beyond Facial Currency”.
Eluasemehinnad on kerkinud taevasse, sissetulekud mitte. Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide programmis linastub 16. septembril film „Push. Välja tõrjutud”, mis näitab, kuidas suurlinnade põlised elanikud oma kodudest lahkuma sunnitakse.
Kuula Ida raadiot
Tean, et ma midagi ei tea. See Sokratese pickup line võib praeguses kontekstis kohatu tunduda. Kui ei tea, siis guugelda. Aga kui Google ei aita?
Kodumaise underground-tantsumuusika skeenes on pead tõstmas meeliülendavad post-club-helivood. Täpselt sama kirjeldus kehtib ka White Glossi EP puhul, mida võiks nimetada üheks kohalike post-club-reliiside viimistletuimaks näiteks.
Linnamäe tee on tänav Tallinnas Lasnamäe linnaosas Kuristiku ja Priisle asumis. See Vikipeediast kopeeritud lause on L-Steelo (Linnamäe Steelo) esimese kauamängiva „Tallinna kõrgeimal mäel” kontekstis päris tähtis – L-Steelo elab ja hingab Lasnamäed.
Paljuski teeb Holy Motors värskel plaadil seda, mille poolest nad on juba niigi tuntud. Kokku on segatud isikupärane kokteil Americana’st ja dream pop’ist, kuid see on nii meeldivalt soe ja armas, et mul pole ülemäärase tuttavlikkuse vastu midagi.
Kuulan EiKi uut albumit korduse peal hilisõhtuses Karlovas jalutades. Sume rütm ja poeetilised sõnad viivad...
