Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Seekord toome sõnumeid provintsist.

Autor: Käthriin Suurhallik

1

1969. aastal asus E. Okas uuesti kunstiliselt lahti mõtestama Lenini kuju. Seekord pühendas kunstnik suhteliselt palju aega töö ettevalmistamisele: ta mitte ainult ei tutvunud uuesti Leninit kujutavate fotode, filmilõikude ja dokumentaalsete joonistustega, vaid kohtus vanade revolutsionääridega ja kontrollis oma kavandite tõepärasust nende hinnangute põhjal. Tugev ettevalmistav töö tasus end igati ära – E. Okase uus graafiline sari Leninist on igati õnnestunud ning kuulub kogu nõukogudemaal graafilistes tehnikates loodud leniniaana paremikku. Seekord on E. Okas kujutanud Leninit intiimselt ja sisuliselt sügavamalt. Ära on jäänud pedantlik paatos, mis nõrgendas muljet esimesest sarjast. Kunstnik on nüüd pööranud kogu oma tähelepanu Lenini näole, millele ta on andnud erinevaid ilmeid ja varjundeid vastavalt erinevatele psühholoogilistele seisunditele. Eriti õnnestunuks tuleb pidada lehte „Lenin raamatuga”, milles hästi kajastatud psühholoogiline pinge on ühendatud harmoonilise vormitäiusega.

2

Ma olen Roomas, kevadel. Hardcore elbumus: Vespad sumisevad, keegi ei näe teed, otsitakse ahnelt üksteise silmi ja jalgu. Minul ei ole rollerit, pole õieti rahagi, rääkimata voodikohast. Magan lagunenud müürijupi otsas, kuhu teised ei satu. Tudengiarule viljakas pinnas – unistamiseks ja millessegi uskumiseks. Oodanud viis aastat põlvkonnaromaani, ei jää muud üle, kui et kirjutan selle ise. Kõik vihjed on teretulnud. Avaldage arvamust selle kohta, kuidas te inimeseks kasvasite, mis asjaoludel te esimest korda seksisite, millal arvasite end teadvat, et elu on mõtestatud tegevus.

3

Ladina feminus tähendab sõna-sõnalt vähest usku. Millesse siis? Suurtesse lugudesse, valedesse, kultuuri, sõtta või lihtsalt inimestesse. Feminiinsus jätab uskumise kõrvale, lihtsalt on või hoolib. Feminiinsus ja maskuliinsus on seotud inimese biokeemiaga, vähemalt nii räägitakse. Ole sa mees või naine, ikka on sul üht rohkem, teist vähem. Seejuures pole üks või teine tingimata seotud inimese hetero-, bi- või homoseksuaalseks olemisega. Miski sõltub sünnist, miski võib päeva jooksul loksuda ühest äärmusest teise.

Anna-Stina Treumundi teose idees on kamalaga usku maailma asjadesse. Kunstnik ei kahtle oma triptühhonis ega selle löögijõus, see on elujõuline homage Marju Mutsule ning kahe kunstniku kohtumine on niisama reaalne kui Betti Alveri käevõru Ave Alavainu randmel. Ma väga loodan, et vaatajad märkavad seda meelekindlust. Teine asi on fotode õrna ja hapra autoportreelisusega. Selles nähtavas vaikses naiselikkuses on eos õudne vastuolu. Mõelge, kui teos peaks sattuma Õhtulehte või Delfisse, s.t tuhandete marutaudis hunt-kommentaatorite hammaste vahele. Ja kõik need hundid tõepoolest usuvad, et AST tahab oma loominguga (antud juhul kolme minimalistliku tsitaadiga) ümber hinnata kogu Eestis valitsevat väärtussüsteemi. Absurdne värk.

Kunstnik leidis Mutsu joonistused, muutis need negatiivideks (valgest taustast sai must foon) ja asetas end pildile ootavaks tüdrukuks. Negatiivis väljendub positiivse ruumi õnnetuks pööramine, teisalt asetub negatiiv ajaliselt positiivi ette. Üks tingib teise ja teine esimese. Jah, tegemist on väärika homage’iga, mis kindlasti leiab endale kodu KUMUs või mõnes teises Eesti kunstikogus. Aga ilusast loost hoolimata ootaks kunstnikult julgemat-kirkamat suhestumist eelkäijasse. Omade fotoliistude juurde jäämine (seejuures motiivi korrates) on ju nii turvaline valik. Võinuks ehk tušiga kätt proovida või maalida või hoopis laulda. Olnuks ühtlasi eneseirooniline ja inimlik, midagi värsket nagu Pipilotti Risti interpretatsioon Chris Isaaki „Wicked Game’ist”.

4

Esimene tsitaat pärineb kunstiajaloolase Jaak Olepi sulest. Kõlab usutavalt? Minule küll. Objekti arvestades adekvaatne kunstikirjutis. Tuli (tuleb?) ainult konteksti uskuda! Teine paragrahv on pärit Gregor Tauli 2007. aasta päevikust. Noh, ka usutav. Kes siis Igaveses Linnas sellistesse asjadesse (nagu iseendasse) ei usuks? Kolmas parafraas pärineb Gregor Tauli artiklist Anna-Stina Treumundi näituse kohta. Enam-vähem loetav jutt, mis jääb vormilt Olepile alla, kuid sisult ei erine: hakkab silma, et autor ei näe objektist kaugemale.

5

Nüüd elan Viljandis. (Ei, see ei ole enam väljalõige – kõnetan siin ja praegu sind, lugeja.) Nüüd elan Viljandis. Korter on… Korterit ei ole. On maja võrratu aia ja vaatega, mille üürisumma on väiksem kui mis tahes kahetoalise korteri rent Tallinnas. Kolisin Viljandisse ja asusin tööle Kondase Keskuses, kuna avastasin, et Tallinnas võiksin kirjutada elu lõpuni kaasaegsest kunstist niisama usutavalt nagu Olep omal ajal Okase leniniaanast.

6

Põlise tallinlasena olen olnud siin vaevalt kolm kuud, kuid selle aja jooksul olen kuulnud kiitusi rohkem kui viimase kümne aasta peale kokku. Kui gümnaasiumis käisin, meelitati mind juuste pärast. Taipamata meelerahu muule ehitada, uskusin tookord, et olen vist tõesti eriline inimene. Elu suvatseb end korrata: väikelinna suursugune sulestik on andnud minu üdini pragmaatilisele kolimisotsusele sangarliku oreooli. Kas need õlalepatsutused tulenevad sellest, et kui iga saja lahkuja kohta tuleb linna üks uus inimene, siis ta ongi kuldaväärt? (Miks ei hinnata kõiki Eestisse kolivaid inimesi nii?) Või tulenevad komplimendid sellest, et perifeeriasse lahkumine on iseenesest tervitatav žest?

7

Michel Houellebecqi romaan „Kaart ja territoorium” lõppeb fantastilise pildiga paarkümmend aastat pärastisemast Prantsusmaast, kus endised inimtühjad külad on täitunud rahvamassiga – rikaste venelaste ja asiaatide ning viimaste maksurahade najal elavate kohalike noortega, kelle jaoks on maal elamine muutunud „ühtäkki” ihaldusväärsemaks ja lahedamaks kui elu Pariisis või mis tahes suurlinnas. Kas see siinsete maakohtade puhul ka just tänu mujalt tulnutele nii võiks minna, seda ma hästi ei usu. Küll aga arvan, et lähiaastatel aina rohkem näiteks Müürilehe püsilugejaid Tallinnast ja Tartust väiksematesse kohtadesse kolib, kuna seal ei ole kirjutamis- ja lugemisviis sedavõrd ette antud…