Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Seekordne kirjutis on osaliselt ajendatud Tallinnas silmatud reklaamplakatist „Tartus näeme”, mille visuaalset osa täidab tänavakunstniku MTO teos „Ms Reet”.

MTO teos„ Ms Reet” reklaamplakatil. Foto: Stencibility

Kaasaegset tänavakunsti käsitletakse meedias tihti grafitiga samase nähtusena. Antud lõtv üldistus on pigem eksitav. Juba 1980ndatel, seoses Jean-Michel Basquiat’ peavoolulise eduga, hakati kõnelema vajadusest uue kategooria, post-grafiti järele. Sellise eesliitega terminite puhul valitseb tüüpiliselt üksmeel, et post-grafiti erineb põhimõtteliselt grafitist, kuid mõiste enda sisu osas puudub konsensus. Mõningase üldistusega võib siiski öelda, et traditsiooniline grafiti on subkultuurne – seda väljendavad näiteks tekstikompositsioonid, mis on niivõrd keerulised ja krüptilised, et jäävad asjasse pühendamatutele enamasti arusaamatuks –, post-grafiti on seevastu avatud kõige laiemale publikule – kasutatakse selgelt loetavaid kirjatüüpe ning üldtuntud kujundeid. Vastavalt on ühiskondlik suhtumine post-grafitisse ka tunduvalt soosivam, vaatamata asjaolule, et seaduse silmis on enamasti tegemist jätkuvalt avaliku ruumi risustamise ehk kuritegevusega.

Illustratsiooniks piisab, kui meenutada Banksy hiljutist NY tuuri, mille käigus ajalehtede kultuuri- ja vaba aja küljed kutsusid inimesi kiiresti seda või teist tänavanurka külastama, sest „järgmiseks päevaks peavad linna heakorraametnikud grafiti seinalt eemaldama”.

Eelnevalt toodud tähendusliku vastuolulisuse taustal pakuksin kaasaegse tänavakunsti mõtestamiseks välja ühe võimaliku kontseptsiooni, nimelt sotsiaalse banditismi. Sotsiaalse bandiidi mõiste pärineb briti ajaloolaselt Eric Hobsbawmilt ja lühidalt öeldes tähistab see isikut, kes on seaduse silmis kriminaal, kuid rahva hulgas armastatud kangelane. Hobsbawm keskendus küll vara-uusaegsetele folkloorsetele rahvakangelastele, nagu Robin Hood, kuid oletas, et sotsiaalse bandiidi näol on tegemist universaalse arhetüübiga, kes ikka ja jälle vastavates oludes esile kerkib. Mõistagi ei päri iga seaduserikkuja säärast aujärge. Selleks et kurjategijast saaks rahvakangelane, bandiidist sotsiaalne bandiit, on tal tarvis vastata reale nõuetele. Hobsbawmist lähtuvalt loetleb antropoloog Graham Seal üksikasjalikult 12 vajalikku tingimust. Toon neist välja olulisima.

Esiteks kuulub sotsiaalne bandiit kogukonda, mille traditsioonilised maavaldused on valitsev võim ebaõiglaselt võõrandanud. 1990ndatel lääne metropolides midagi sellist ka juhtus. Nimelt leiutati siis kaasaegne linnamööbel – reklaampinnaga bussipeatused, prügikastid jne. Omavalitsuste jaoks oli uus sümbioos erakapitaliga mõistagi tulus, linnaruumi igapäevaselt kasutavas kogukonnas tekitas reklaami äkiline pealetung aga tugevat protesti, seda tajuti ühisomandi ärastamisena. Seda enam, et avaliku ruumi väljarentimisega kaasnes omaalgatuslike plakatite ja kuulutuste keelustamine või maksustamine, mis on ka arusaadav, sest kui omavalitsus tahtis avalikku ruumi kaubastada, pidi ta ju selle kasutamist esmalt piirama. Populaarse vastusena avaliku linnaruumi aina ilmsemale privatiseerimisele tekkis 90ndate alguses Suurbritannias liikumine Reclaim the Streets ja USAs Critical Mass (mille kaugeks, malbeks järellainetuseks on ka näiteks kohalik Tour d’ÖÖ). Ka illegaalne tänavakunst omandas selles kontekstis laiema ühiskondliku tähenduse, see sai osaliseks keskvõimu ja kohaliku kogukonna vahelises avaliku ruumi üle peetavas võitluses.

Nii nagu sotsiaalne bandiit võitleb maa-anastajate vastu ja oma kogukonna traditsioonilise vabaduse eest, hakkas ka tänavakunst sümboliseerima iga üksikisiku vabadust avalikus linnaruumis end ja enda sõnumit väljendada.

Edasi. Sotsiaalne bandiit on õiglane. Ta ründab ainult pahatahtlikke võimukandjaid, ta kaitseb nõrgemaid, kaitseb naisi ja kaitseb lapsi. Kui vaadata tänavakunsti sõnumlikku poolt, siis selles puudub üldiselt subkultuuridele tihti omane radikalism. Kaasaegne tänavakunst väljendab valdavalt ühiskondlikult normatiivset tolerantset ja eetilist maailmavaadet. Kriitilised ja iroonilised sõnumid on sihitud ahnete suurkorporatsioonide, sõjardlike valitsuste, soolise stereotüpiseerimise, rassilise diskrimineerimise, lapstööjõu ekspluateerimise vastu. Samas ollakse sentimentaalsuseni empaatilised üksikisiku ja tema igapäevaelu väikeste pürgimuste suhtes. Keskmine tänavakunstnik on inimene, keda sa sooviksid endale naabriks.

Veel. Sotsiaalsel bandiidil peavad olema mõned imelised võimed. Eelkõige üliinimlik oskus jääda tabamatuks – võime muutuda nähtamatuks ja võime imetabase kiirusega tegutseda.

Banksyl on see kindlasti olemas. Vaatamata sellele, et tegemist on superstaariga, kes korraldab muu hulgas isikunäitusi ka tavapärastes kunstigaleriides ning kelle isiku on ajakirjanikud korduvalt välja nuhkinud, teda pildistanud ja nime avalikustanud, on Banksy ametlikult jätkuvalt anonüümne. Võib küll küüniliselt väita, et selle taga on nii siiraste fännide kui ka pragmaatilise kunstituru soovimatus müüti purustada, kuid imeline on see sellegipoolest.

Mis puudutab üleloomulikku tegutsemiskiirust, siis stencil-grafiti (väidetav) leiutaja Blek le Rat ning ka stencil’i tuntuks teinud Banksy on mõlemad ja eraldi meenutanud, kuidas nad aerosooliga mässates „oleks ükskord peaaegu politseile vahele jäänud”. Järeldus oli, et välja tuleb nuputada mingi viis, kuidas teha seinamaaling valmis senisest oluliselt kiiremini. Ja lahendus ka leiti: asetad šablooni seinale, tõmbad värviga üle, valmis. Ja seejärel kaod öhe. Kaks minutit ja frustreerunud politseipatrull. Imeline.

Ning lõpuks. Nagu ikka kangelaste puhul, on oluline hukkuda. Hukkuda tuleb õigel viisil, head tava järgides. Sissejuhatuseks võiksid sotsiaalse bandiidi reeta omad. Järgneva hukkumise-hukkamise vahendite osas peab Graham Seal kõige soovituslikumaks (Mart Sander, pane nüüd hoolega tähele!) kas kuuli, mõõka, kirvest või köit.

Kuna post-grafiti esiletõus paigutatakse üldiselt alles 1990ndatesse, on selle viimase punkti täitumise osas muidugi veel mõnevõrra aega. Laipu loetakse kevadel. Siiski, vaadates seniseid arenguid, tänavakunstile aina enam osaks saavat institutsionaalset omaksvõttu – mida võib eriti Tartu eeskujul ka Eestis märgata –, saab öelda, et tõenäoliselt lähevad tänavakunstnike ja sotsiaalsete bandiitide teed siinkohal lahku. Ei ole tänavakunstniku saatuseks kirvesurm, vaid muuseum ja uued väljakutsed.