Sel pühapäeval, 12. aprillil esietendub Tartu Uues Teatris Jaanika Arumi soololavastus „kokku • kukkumise • hetk”, mis toetub intervjuudele naistega Eesti väikelinnadest. Liisa Pool vestles Jaanika Arumiga lavastustiimi kokkupanekust, tasakaalu saavutamisest dokumentaalsuse ja kunstilisuse vahel ning sellest, mis tunne on olla ainus näitleja laval.

Jaanika Arum. Foto: Rando Kruus

Lavastuse „kokku • kukkumise • hetk” initsiatiiv tuli sinult, näitlejalt, kuigi enamasti pakuvad ideid välja lavastajad või teatrite näitejuhid. Millest tung teha just seda lavastust?

Esmalt oli mul selline tunne, et tahaks oma hirmudega silmitsi seista. Oli tunne, et peaksin esmalt ise mingitest asjadest üle saama, et saaksin edasi liikuda. Mõtlesin, et oleks lahe luua ise oma meeskond. Juba lavakast alates olen ma harjunud sellega, et minule on loodud tingimused, aga mis tunne on ise tingimusi luua?

Keda sa oma tiimi kutsusid? Kogusid lähedased sõbrad kokku?

Üldse mitte. Kõigepealt ma kutsusin Rando, kellega tuli kaasa ka Oliver (Rando Kruus ja Oliver Vare bändist Odd Hugo – L.P.), sest nad on alati koos ja ei tee midagi eraldi. Mulle meeldib see, et nad teevad oma muusikat hästi ausalt. Kutsusin Loore (Martma), sest ta on teinud ise kaks soololavastust. Mõtlesin, et tal oleks kindlasti huvitav katsetada koos töötamist. Krista (Köster) ma kutsusin, sest mõtlesin, et üks inimene võiks olla, kes on rohkem kogenud ja tunneb mind ja minu keha. Ta teab mind natukene suunata, kuna oli lavakas minu juhendaja. Jo’ga (Jo Nurm) on selline huvitav lugu, et ta kutsus mind kunagi oma kollektsiooni modelliks ja siis sain temaga tuttavaks. Tema maailmapilt tundus lihtsalt nii huvitav, et ma tahtsin temaga koostööd teha.

„kokku • kukkumise • hetk” on pooldokumentaalne lavastus ja põhineb intervjuudel. Mida see pooldokumentaalne tähendab ja kes neid intervjuusid tegi?

See on hästi isiklik selles mõttes, et kõik lood, mida ma kasutan, on minu enda tehtud intervjuudest. Ma ise olen nende naistega kontakti võtnud ja kutsunud nad endale külla või siis läinud neile külla. Olen nendega vestelnud ja kõik need intervjuud ise maha kirjutanud, üritanud nendega võimalikult palju tegeleda. Sealt materjalist valisime siis mingid osad välja, mida oma lavastuses kasutame.

Kes need naised on?

On selline tunne, et tahaks neid hoida ja mitte väga palju neist rääkida. Võin nii palju öelda, et lavastuse algpealkiri oli „Emad”. Kõik need inimesed on kokku puutunud töökaotusega ja sellega toimetulekuga.

Kas need teemad tulevad intervjuude kaudu sisse ka siia lavastusse?

Tulevad küll, aga see ei ole vist peamine.

Mis on peamine?

Pigem see isiklik kokkupuude teise päris inimesega, kes ei ole mingi valmiskirjutatud tüüp või karakter. Teda ei ole paberi peal olemas, vaid see on inimene, kellega sa oled reaalselt istunud laua taga ja vaadanud talle otse silma. Vanemuises töötades olen ma hakanud igatsema seda kokkupuudet inimestega, sest nii palju süsteemi on kogu aeg ümberringi, oled kogu aeg kuhugi paigutatud. Ma proovisin enda jaoks seda süsteemi veidi lõhkuda ja otsida midagi teistsugust. Selle tiimiga on ka nii, et meil on justkui ülesanded jaotatud, kuid kõigil on väga suur hääleõigus. Meil ei ole juhti, kes ütleks, kuidas asjad on. Kõik saame arvamust avaldada nii palju kui keegi tahab, alustades lavamehest ja lõpetades lavastajaga. Ma tahtsingi näha, kas on võimalik lavastust teha nii, et ei ole liidreid, kes tahavad saada võimupositsiooni. On see võimalik või ei ole?

Uue Teatri koduleheküljel on lavastuse tutvustuse juures üks võrokeelne ja üks venekeelne lause. Oletan, et need pärinevad intervjueeritutelt. Kas eesmärk oli koguda võimalikult erinevaid inimesi, kellega intervjuusid teha?

See on natukene ka kokkusattumus, et sattusin kokku just nende inimestega. Kõik on juhtumisi eri linnadest ja just väikelinnainimesed. Ma olen ise ka kakskeelsest perest ja minu jaoks on see huvitav teema.

Intervjuude põhjal tehtud lavastusi on Eesti teatris viimasel ajal tehtud veelgi. Merle Karusoo traditsioon, Paavo Piigi ja Mari-Liis Lille lavastused depressioonist ja Vanemuises on praegu mängukavas „Estoplast”, mis on samamoodi intervjuude põhinev pooldokumentaal. Kas sa lähtusid kuidagi ka varasematest lavastustest ja võtsid eeskuju või ajasid täiesti oma rida?

Ma otsustasin täiesti teadlikult, et ma ei vaata mitte midagi. Ma tahtsin lihtsalt proovida, kas ma suudan sellega hakkama saada, et teen täiesti ise ja selle tiimiga. Proovida, mida ma siis ise suudan teha või kokku panna.

Kaader lavastuse prooviruumist. Foto: Rando Kruus

Milline on „kokku • kukkumise • hetke” tasakaal dokumentaalsuse ja kunstilisuse vahel? Kas publik kuulebki nende inimeste lugusid või on see kõik ikkagi väga ära miksitud?

Ütleme niimoodi, et kui ma selle inimesega suhtlen ja istun temaga kolm tundi laua taga, siis ma ju ei õpi teda selle ajaga tundma. Kõik peab ikkagi läbi minu filtri käima. On mingid asjad, mis mind tema jutus puudutavad ja leian seose iseendaga, need mõjuvad mulle kuidagi. Ma otsin need hetked üles ja püüan neid laval ära kasutada. Need on dokumentaalsed lood, kuid läbi minu filtri. Keegi teine teeks hoopis midagi muud.

Tegemist on sinu esimese soololavastusega. Kõik toimub küll grupi koostöös, kuid kas lavatunnetus või prooviprotsess on kuidagi teistmoodi, kui lõpuks kogu tähelepanu ikkagi sinule koondub?

See on väga hirmus ja kui aus olla, siis ka keeruline protsess. Ma teadsin, et see ei saa olema lihtne, sest ma pean vastutama. See vastutus on metsikult suur ja kokkukukkumisehetki on päris palju olnud. Ma arvan, et need kasvatavad. Sellepärast ongi seda lavastust vaja, et tekivad need kokkukukkumisehetked. See tähendab, et oled ise ausalt nende hetkedeni jõudnud ja saad aru, et sa oledki inimene, kes on sellises olukorras, kus ei saa enam aru, mida teeb. Aga see on aus, sest ma olen ise otsustanud, et ma tahan seda teha. Keegi ei ole mulle andnud seda lavastust pihku ja öelnud, et tee. Ma olen valinud selle materjali ja suudan sellega hakkama saada täpselt nii palju kui ma saan.

Räägi veidi ka lavastuse pealkirjast. „kokku • kukkumise • hetk” on lahku kirjutatud ja sellisena väga mänguline. Kui muidu kokkukukkumine on pigem halvaloomuline sõna, siis lahkukirjutatult mõjub see pigem positiivselt.

Me otsime nendest lugudest eelkõige helgust. Kokkukukkumine, mis on kokku kirjutatud, on ka selles lavastuses sees. Ja kokku kukkumine: et kuidas ma nende naistega kukun kokku üheks. Just see toetuspunkt, et mis meie vahele jääb, kui me saame koos laval kokku. See on nii aus lavastus, et see mis laval on, see on.

„kokku • kukkumise • hetk”
Laval Jaanika Arum
Muusikutena laval Rando Kruus ja Oliver Vare
Lavastusmeeskonnas Tõnis Parksepp, Loore Martma, Taavi Toom, Jo Nurm, Krista Köster, Epp Peedumäe, Karl Griin, Margit Lepla ja Matti Adoma Esietendus 12. aprill 2015 Tartu Uues Teatris
Etendused Tartus: 1., 2., 10., 11 mai. kell 19.00
Etendused Tallinnas Kanuti Gildi SAALis: 19. ja 20. aprillil kell 19.30