„Minu jaoks ei ole kirjandus puur, see on väljapääs puurist. See on järjekindel põgenemine vaimsest vangistusest – see ongi kirjandus minu jaoks. Kirjandus on vanglast põgenemine, mitte ettekääne meie jätkuvaks vangistamiseks.”

Ben Okri tänavusel HeadRead kirjandusfestivalil Kloostri Aidas. Foto: Jaan Tootsen

Tänavu kirjandusfestivali HeadRead raames esmakordselt Eestit väisanud nigeeria päritolu prosaist ja poeet Ben Okri räägib Müürilehele antud intervjuus oma loomingu unenäolisest loogikast, vastuseisust enese määratlemisele maagilise realistina ning poeetidest ja nende vastastest.

Teid loetakse üheks parimaks tänapäeva Aafrika autoriks. Aafrika ei ole aga riik, vaid terve kontinent, mis koosneb paljudest eri riikidest ja rahvustest. Kas on siiski olemas mingi eriline Aafrikat iseloomustav teadmisviis ja kas teie looming peegeldab seda? Või on siinkohal tegemist liiga suure üldistusega?

Mõned aastad tagasi ütlesin, et kunagi oli teatud Aafrika teadmisviis olemas. Aja möödudes ei ole ma selles enam nii kindel, aga olen tundnud, et teatud asjad on erinevatel Aafrika rahvastel ja riikidel siiski ühised. Kõik ei pruugi neid sääraselt muidugi tajuda. Näiteks võib tuua esivanemate kohalolu tunnetamise; usu, et elu on rohkem kui see, mis ta näib olevat; kirka loodusteadvuse; jutustamistraditsiooni tähtsuse; usu, et universumit loovad niisama palju lood, kui seda teeme meie ise; usu rituaalidesse kui olemise olulistesse metafoorsetesse ja metafüüsilistesse alustesse. Paljud asjad on siin ühised (traditsioonid, matusekostüümid) – paljud, paljud asjad.

Mõnda neist tunnetatakse ja tõlgendatakse eri kohtades erinevalt. Niisiis ei ole ma kindel, kas on olemas eripärast Aafrika teadmisviisi. Sellist, mida ei esine muudes paikades, kus on samuti mitmeid traditsioone, sest ma tean maailmas teisigi rahvaid, kellel on oma lugude jutustamise traditsioon ja rituaalid ning kes tajuvad oma esivanemaid, seega…

Ütlesite, et Aafrika teadmisviis oli kunagi olemas, kuid see on ajaga justkui kadunud. Mis sellega juhtus?

Kapitalism, kristlus ja moodne ajalugu.

Mainisite ka tähelepanuväärset Aafrika suulist jutustamistraditsiooni. Kuidas on see seotud kirjalikega? Kas suulist on võimalik kirjalikku üle kanda?

Suulist ei saa kirjalikku vormi tõlkida. Suuline on suuline. Kui see rändab või muundub sõnadeks, siis saab sellest juba midagi muud – suulisest muudetud traditsioon.

Millist tüüpi väljendus, suuline või kirjalik, sobiks paremini selle Aafrika teadmisviisi (kui selline asi ikkagi on olemas) püüdmiseks?

Esiteks, keel on alati lahing – inimesed sõdivad oma eksistentsi püsiva kaootilisusega ja me kasutame kogu aeg keelt, et oma olemise võõrast loomust enesele allutada. Kui sa kasutad sõnu tegelikkuse kirjeldamiseks, siis sa muudad tegelikkust ja muudad ka sõnu. Seega, kui küsida, kumb annab Aafrika teadmisviisi paremini edasi, siis ütleksin, et see oli suuline väljendus. Aafrika muutub aga pidevalt, läheb minevikule toetudes ja olevikku nihestades tulevikule vastu. Seetõttu on ka parim eneseteadmise viis muutuv ja nihkuv.

Minu looming on mõjutatud tugevalt sellest, kuidas suuline väljendus tabab teatud Aafrika olemisviise. Ma tooksin ühe näite: kui jutustaja jutustab loo, siis ta ei kasuta ainult sõnu, ta kasutab oma silmi, ta kasutab helisid, ta kasutab oma käsi, ta kasutab oma isikupära. Kõik see on loo jutustamise osa. Kui muuta see sõnadeks, siis kuidas seda teha? Kuidas saada need silmad, kuidas saada need käeviiped paberile? See tähendab, et kiri peab muutuma, et hõlmata mingil kummalisel viisil kõiki neid dimensioone. See seletab minu stiili teatavaid aspekte – miks see on selline, nagu see on.

Rääkides üldistamisest, siis mina olen lugenud teie teoseid mitme ülikoolis võetud kursuse raames. Viimane neist oli „Ülevaade kolmanda maailma meistriteostest”, kus lugesime kirjandust Indiast, Aafrikast ja Kariibi maadelt. Kuidas te suhtute terminisse „kolmas maailm”? Kas selline asi on olemas? Ja mida arvate üldistusest, mille tegi Fredric Jameson artiklis „Third-World Literature in the Era of Multinational Capitalism”, öeldes, et kogu kolmanda maailma kirjandus on rahvuslik allegooria?

See on tõeliselt veider. Vau. See on hirmus, tõesti, tõesti kohutav. See on naeruväärne ja jõhker lihtsustus.

Aga ma mõistan, kust ta selle idee võtta võis – suur osa viimase 50–60 aasta kirjandustest on loodud rööbiti võitlusega iseseisvuse ja rahvusriikluse eest. Nende vahel on paralleel olemas, kuid kõigi kirjanduste taandamine rahvusliku allegooria mõistele oleks sama hea, kui teha seda näiteks Chauceri loominguga. Kui tahta Jamesoni mõtet laiendada, võiks väita, et kõik kirjandused ja teosed, ka näiteks „Don Quijote”, on rahvuslikud allegooriad. Pean seda tähendusetuks ja tõsiselt kitsendavaks märkuseks. Ma läheneksin sellele teise nurga alt ja ütleksin, et paljudes kohtades, millest ta kõneleb, pakub kirjandus individuaalsuse allegooriaid [allegory of selfhood], kuid ka seda ei saa üldistavalt väita kõigi erinevate teoste kohta.

Kirjutatakse enese, identiteedi, iseseisvuse ja ajaloo muutumise allegooriaid – lihtsalt rahvuslik allegooria on absurd. Amos Tutuola „Palmiveini joodikat” („The Palm-Wine Drinkard”, 1952) ei saa painutada selle kontseptsiooni alla ka kujutlusvõimet appi võttes ja ma võin tuua sadu näiteid, mille puhul see määratlus ei sobi.

Mis puutub terminisse kolmas maailm, siis mulle ei ole see kunagi meeldinud, ma ei ole seda kunagi kasutanud. Ma ei arva, et me saame maailmu jagada. Tegelikult ei usu ma üldse, et maailma saab selliste väliste mõõdupuude abil nagu jõukus või muu taoline osadeks jaotada. Mulle ei ole kunagi meeldinud kolmas maailm, ei ole meeldinud arenev, ei ole meeldinud koloniaalne, ei ole meeldinud postkoloniaalne, ma vihkan kõiki neid väljendeid, need on kahetsusväärsed.

Teie isiklik edulugu on märkimisväärne: kasvasite üles kahes erinevas ja võib-olla konfliktseski ümbruskonnas ning kultuuris, Nigeerias ja Suurbritannias, ja enne kui saavutasite edu kirjanikuna, elasite Londoni tänavatel. Kas ja kuidas on see kogemus teie kirjanikuks kujunemist mõjutanud? Või kas tooksite meelsamini välja mõne teise aspekti oma elust, mis on teile kirjanikuks – või selliseks kirjanikuks, nagu te praegu olete – saamisel mõju avaldanud?

Ma ei rõhuta seda perioodi eriti, sest see oli tõepoolest lühike. Tegin enne seda palju erinevaid asju. Olin ajakirjanik ja töötasin raamatukogus, õpetasin inglise keelt ja matemaatikat, töötasin maalrifirmas ja raamatupoes. Tegin enne seda palju, palju asju. Seega ma ei arva, et tänaval elamine mind kuidagi rohkem defineerinud oleks.

See on huvitav vaid põhjusel, et andis mulle võimaluse näha, kuidas Inglismaal elatakse. Keda me väldime, millest vaatame mööda, mida ei märka; kuidas inimesed kannatavad ja võivad ühiskonna loodud tugivõrgust läbi kukkuda, ja järsku ei ole seal enam midagi, millest neil oleks võimalik elada. Ja kuidas need inimesed võivad aina edasi ja edasi kukkuda, kuni nad kaovad. See oli oluline, et ma näeksin – maailm on tegelikult illusioon. Me küll arvame, et see on stabiilne, kuid tegelikult ei ole.

Me arvame, et inimesed seisavad maapinnal, kuid kui su elu läheb hukka, siis ei seisa sa mitte maapinnal, vaid augu kohal. See moodustab siiski kõigest ühe osa minu eluloost. Oluline on võib-olla veel see, et umbes samal ajal õppisin ma kirjutama ja nälg ning kirjutamise õppimine olid minu jaoks justkui ühendatud. Kirjutasin näljasena ja ma tunnen sellest puudust, sest vaim on selge, kui oled näljane. Kui sul on kõht täis, siis sa ei tunne, siis sa ei näe nii sügavalt, sa ei näe maailma tõde nii selgelt kui näljasena. Aastaid hiljem, kui ma kirjutasin raamatut „Jumalaid hämmastades”, pöördusin sellesse seisundisse tagasi. Vahel püüan ikka ja jälle sellesse olekusse naasta.

Mis mõjutas teid kirjanikuks kujunemisel enim?

Minu ema lood ja isa filosoofia, vanaemade ja vanaisade, vanavanaemade ja vanavanaisade kohalolu tajumine, üles kasvamine Nigeeria kodusõja ajal. Lapsena Inglismaale tulemine ja sealt lahkumine samuti lapsena. Inglismaalt äraminek seitsmeaastaselt oli minu jaoks väga oluline. Arvan, et see muutis igaveseks minu arusaama sellest, kuidas on võimalik mõnd rahvast tajuda.

Lapsena Inglismaal olles tajusin Aafrikat teatud viisil ja Aafrikas tajusin jälle Inglismaad teatud viisil. Sama kehtib Ameerika ja teiste paikade puhul. Tegelikult mõistad Inglismaalt Aafrika südamesse tulles, et inimesed ei olegi need, kellena teised neid tajuvad. Aga mõistad ka seda, et maailm moodustub meie tajumustest.

Nende tajumuste uurimine on võib-olla kõige olulisem asi, mida me kirjanikena teeme. Me kavaldame inimesi teiste inimeste eluviise sügavamalt austama. See on üks neist asjust, mida kirjandus teeb. Seda teeb näiteks Shakespeare, ta kavaldab su üle, eks ole. Ja sa hakkadki järsku Hamleti pärast südant valutama – kas ta tapab kuninga ära ja mis nüüd edasi saab. Sa muretsed tema pärast ja sa muretsed vaese Ophelia pärast ja siis tuled teatrist välja ning mõtled, et sind on sel teekonnal üle kavaldatud.

Teie töid on võrreldud Gabriel García Márquezi ja Salman Rushdie’ loominguga. Nende kahe autori romaanide keskseid teemasid lahutavad üksteisest aga ookeanid ja kontinendid. Kuidas te sellesse võrdlusesse suhtute? Kas te võrdleksite end hoopis mõne teise autoriga?

García Márquez on autor, keda ma sügavalt austan. Ma armastan tema loomingut. Salman Rushdie’t austan samuti, mulle meeldivad tema tööd väga. Aga me oleme väga erinevad ja taolised võrdlused tihti üllatavad mind. Kui inimesed seda mulle ütlevad, siis vastan, et (selle erinevuse mõistmiseks – K.N.) piisab vaid meie teksti pealispinna lugemisest. Minu proosa „Näljutatud tees” on üsna selge, läbipaistev, klaar. Ma puudutan asju ja kirjeldan neid loomulikus ajas. Ma ei tee taolist ringjat asja nagu García Márquez ega loo ka Rushdie’le omast rüselevat poeetikat. Termin, mida ma enda loomingu puhul kasutan, on nõiutud realism [enchanted realism]. Ma kirjeldan inimeste maju ning nende elatusvahendeid ja eluviise – see on teatud tüüpi realism. Minu teosed väljendavad seda maailma ligikaudselt. Ma arvan, et taolist võrdlust kasutades tunnetavad inimesed võib-olla sarnasust selles, kuidas me kõik tegelikkuse kahtluse alla seame, kuid me kahtleme selles erinevalt.

Ja kellega ma arvan, et mind peaks võrdlema? Oleksin justkui lähemal Cervantesele. Kirjutamine, millega mina tegelen, mis mind tõepoolest huvitab, on selline, kus asjad näivad tõelised, kuigi nad seda tegelikult ei ole. Olen öelnud, et loon unenäoloogikat. Mulle meeldib asju kirjeldada. Too kirjeldus liigub aga vähehaaval eemale meile tuttavast maailmast, kuid näib samal ajal siiski ka reaalne olevat. Mulle ei meeldi tegelikkusest liiga kaugele minna, sest kui me elame, siis ei liigu me sellest samuti väga kaugele. Ometi on maailm enamat kui vaid see, mis ta näib olevat, mistõttu on ta mulle ühtaegu nii tõeline kui ka mittetõeline.

Minu jaoks ei ole tegemist fantastilise, vaid reaalsega, mis on siiski õige pisut veider just nagu unenäos. Seetõttu ütlengi, et ma erinen García Márquezist, sest tema võtted on mitmes mõttes fantastilisemad. Ja Rushdie’ omad on veel ka lingvistilisemad. Kõik, mis näib „Näljutatud tees” fantastiline, paistab taolisena põhjusel, et laps näeb seda nii, mitte seetõttu, et mina seda ütlen. Minu jaoks ei ole eeltingimuseks mitte reaalsus, vaid teadvus.

Kas mõistate teadvust siin kui kogumit nendest erinevatest viisidest, mille abil me tajume seda, mida peame reaalsuseks?

Jah! Minu jaoks ei ole see reaalsus, see on teadvus. See, kuidas sa näed end ümbritsevat läbi oma teadvuse. Ja see tähendab, et erinevad teadvused näevad tegelikkust isemoodi. Eestlase teadvus näeks reaalsust erinevalt venelase omast; venelane näeks asju teisiti sakslasest. Aga ma ei taha sellest isegi rahvuse küsimust teha. Ma tahan rääkida indiviidist. Reaalsust luuakse meie teadvuse abil või pigem läbi selle, kuidas teadvus on seotud meid ümbritsevaga.

Kuidas on teadvus seotud keelega?

Keel on filter, viis, kuidas teadvus väljendab enda ja reaalsuse vastastikuseid suhteid. See on moodus, portaal, sisemine prisma. Mõned inimesed ütlevad, et keel on teadvus, aga mina ütlen, et kuraditki see on. Absoluutselt mitte! Keel ei ole teadvus. Need näivad ühte sulandunud, paistavad olevat ühendatud, tunduvad pärinevat samast allikast, kuid ei ole siiski üks ja sama. Keel ei ole teadvus! Teadvus eelneb keelele. Öelda, et keel on teadvus, on sama hea kui öelda, et keel võib olemas olla ilma teadvuseta – see ei ole võimalik.

Kaht autorit (García Márquezi ja Rushdie’t), keda me enne puudutasime, ühendab mõiste maagiline realism, mida võib pidada tõlgenduslikuks tööriistaks teatud tüüpi kirjanduse lugemisel. Teie ei soovi, et teid määratletakse maagilise realistina, ja olete olnud selle termini kasutamise vastu, pidades seda kriitikute laiskuse märgiks. Kuidas peaks virk kriitik teie teoseid lugema? Kas soovitate kriitikul või lugejal, kelle jaoks on teie looming veel tundmatu, kasutada mõnd teist tööriista?

Selliste tööriistadega nagu maagiline realism on see häda, et neist saavad meie mõtete lõksud ja siis inimesed ei näegi midagi muud. See on niisama hea kui öelda, et kaamel on neljajalgne. Kui sul on aga kaamel ja kits ning reeglid neljajalgsete kohta, siis takistavad need reeglid sind hindamast kaamelit, kui oled tegelikult uurinud kitse. Ainus, mida nende kohta on võimalik öelda, on see, et neil on neli jalga, kuid kaamel käib, sööb ja magab teistmoodi – ma püüan öelda, et sellised tööriistad takistavad sind tajumast seda, mis teksti maailmas toimub. See on minu vastuseisu põhjus.

Ma võin teha igasuguseid asju, mis jäävad selle tööriista pakutud tõlgendusraamist väljapoole, mistõttu neid ei ole võimalik näha. Kui ainult seda üht vahendit kasutada, muutub see, mida ma teen, väiksemaks. Sellepärast ütlengi, et tegemist on laiskusega. Ma soovin, et kriitikud sellest, jumala pärast, lahti ütleksid ja näeksid tervikut, mida ma loon. (Mõtleb) Kui te muidugi ei kasuta seda tööriista, et see hiljem kõrvale heita ja kasutada mõnd muud. Nii et üks näeks teksti läbi kolmnurga ja teine läbi kaheksanurga, et vaateväli kogu aeg muutuks. Aga kui on ainult üks tõlgendusvahend, siis läheb kaotsi see, millega ma oma teostes päriselt tegelen.

Kui aga võtta kõik need terminid või tööriistad, mida teie loomingu iseloomustamiseks on kasutatud, kas see sobiks?

Ei, peab looma uusi, sest ma ei tee ainult seda, mida on juba tehtud. Ma teen ka uusi asju, ma teen pidevalt uusi asju. Viga on tajumises – kui otsida struktuurist ainult kolmnurki, ei ole võimalik näha nelinurki, ringe, ellipseid, püramiide, mitmeid teisi kujundeid. Ma mõistan paljude tõlgendusvahendite kasutamist, kuid need seavad ka tajule piirid ja suur osa minu loomingust on olnud järjekindel võitlus tajumise piiritlemise vastu. Minu jaoks ei ole kirjandus puur, see on väljapääs puurist. See on järjekindel põgenemine vaimsest vangistusest – see ongi kirjandus minu jaoks. Kirjandus on vanglast põgenemine, mitte ettekääne meie jätkuvaks vangistamiseks.

Essees „Luuletajatest ja nende vastastest” (1988) kirjutasite te poeedi vastutusest ja tema vaenlastest. Räägite ehk mõne sõnaga, mis on luuletaja vastutus ja kes on tema vastased?

(Muheledes) Kui palju teil aega on? See on pikk nimekiri. Luuletaja vastutus on esmalt endale mitte kunagi piire seada, oma võimaluste raames mitte piiritletud olla, mitte aktsepteerida määratlusi enda kohta kelleltki teiselt. Luuletaja vastutus on olla vaba oma oskuste piiride sees, sest tema oskused on piiratud, kuid võimalused lõputud.

Sõnad asuvad reaalsusega püsivas konfliktis. Keel tegeleb defineeritavaga, kuid reaalsus on sellest müstilisem ja suurem, defineerimatu. Seega kasutad seda, mis on piiratud, et tegeleda millegi piiramatuga. See on püsiv võimatus. Luuletaja kohustus on inimvaimu vabastamine. Seega seostub luule minu jaoks põhimõtteliselt vabadusega, vaimse, hingelise, südame ja meele vabadusega. Sest elu ning ajalugu proovivad meid alalõpmata vangi panna (ja ma mõtlen vanglat siin äärmuslikus mõttes). Nad püüavad meid pidevalt vangistada.

Meile öeldakse pidevalt, mida me peame tegema, millist elu elama, millist rada käima; et peame tegema aina seda ja teist. Kui lõpetame kooli, peame minema sinna, kui oleme seda teinud, peame tegema teist. Meile öeldakse pidevalt ette, kuidas me peame oma elu elama. Tegelikult on see meie endi avastada, kuidas me tahame seda teha. See on meie isiklik vastutus. Arvan, et osa poeedi vastutusest on seda meile meelde tuletada. Et peame elu püüdma, et peame seda elama täie rinnaga nii hästi kui suudame, vabalt, rõõmsalt, metsikult ja arukalt.

Poeedi töö on meilt pidevalt tool istumise ja maapind jalge alt ära tõmmata, et me ei seisaks vaid ühes kohas ega hakkaks jalataldade alt juuri välja ajama ning arvama, et taevas on vaid see ruutmeetrine lapike meie peade kohal. Poeedi töö on muuta meid rahutuks, et me purjed heiskaks. Kui me oleme rahutud ja seilame liiga kaugele, on poeedi töö panna meid hindama seda, mis on siinsamas meie ninade ees. Poeedi töö on panna meid hindama olemise imet klaasis vees või ühes viinamarjas. Poeedi töö on panna elu särama, panna see hiilgama, anda sellele sisemine tuli. Poeedi töö on panna meid oma kehades elama nagu kuningad ja kuningannad lossis. Poeedi töö on panna meid ütlema ei! ajaloole, mis soovib meid mis tahes viisil vähendada ja pisemaks muuta; öelda meile, et meil on maailmas olemas kindel koht. Halloo! – meil ei ole seda, meil on ainult see koht, mille iseenesele loome.

Poeedi vastutus on olla türannia, diktaatorluse, ülekohtu, ebaõigluse ja igasuguse kiusamise – kiusaku mees teist meest või naist või naine meest, valitsus rahvast või puudeta inimene puudega inimesi – igavene vaenlane. Poeedi vastutus on öelda, et elu on salapärane ja kõigi jaoks, ning meil on võimalik seda muuta ja rikkamaks teha. Et kummalisel kombel ei ole elu kindlaks määratud, vaid täis võimalusi. Poeedi ülesanne on öelda, et keel, mis ütleb, et üks inimrühm elab kolmandas maailmas, on inimkonna vaenlane. Poeedi vastutus on esitada püsivalt väljakutseid keelele, mida me mõtlemata kasutame.

Kes on poeetide vaenlased? See nimekiri tuleb samuti väga pikk: intellektuaalsed türannid, vaimsed türannid, kultuurilised türannid; inimesed, kes defineerivad inimesi nende jõukuse, pikkuse, silma-, juukse- või nahavärvi, soo või seksuaalse orientatsiooni alusel. Poeedi vastased on kõik need, kes ütlevad, et elada saab ainult ühel viisil ja maailm jaguneb rikaste ning vaeste vahel ning see peabki nii jääma; et inimesed tulevad sellelt ja teiselt kontinendilt ja seegi peab nii jääma; kõik inimesed, kes ütlevad, et kvaliteet kuulub vaid nendele inimestele seal ja mitte nendele teistele.

Poeedi vastased on inimesed, kes ütlevad, et elu saab mõõta; inimesed, kes tulevad seadustega, naelutavad need seinale ja kuulutavad, et see ongi elu ja just nende seaduste järgi oleme kohustatud elama. Poeedi vastased on inimesed, kes ütlevad, et tegelikult ei peagi elu iseseisvalt uurima, et kõike, mida me peame sellest teadma, juba mõistetakse, kõik parameetrid on juba paigas. Nemad ütlevad meile, et surm ei ole mõistatus, see ei ole huvitav, et elu ongi kõik. Poeetide vastased on need, kes ütlevad, et jõed peavad olema teed.

Poeetide vastased esitlevad end teinekord poeetide sõpradena. Nemad ütlevad, et sa võid kasutada ainult üht ja mitte teist sorti keelt; et luule on see ja mitte too; et luule peab olema raske; et luule peab olema lihtne; et luule peab olema… Iga peab olema on poeedi vastane, sest luule võib olla mis tahes. Luule võib olla see, kuidas sa naeratad, see, kuidas sa ütled ei, see, kuidas sa ütled jaa. Luule ei pea olema ainult see, mis on paberile kirjutatud, see võib olla viis, kuidas sa tantsid eluga, või kuidas sa keeldud eluga tantsimast.

Te olete öelnud, et inimesed ei sure ainult füüsilisse, vaid ka vaimsesse nälga ja meele AIDSi. Ehk kommenteeriksite seda mõttekäiku mõne sõnaga?

Sellele vastamiseks oleks teist samasugust soolot tarvis, nagu ma just nüüdsama tegin, aga püüan napilt selgitada. Me saame rääkida vaimsest nälgimisest siis, kui inimene tunneb, et maailm on tühi, et seal ei ole enam midagi, ei ole enam küsimusi, mida küsida, teekondi, mida ette võtta, ei ole enam midagi ületada; siis kui me arvame, et teame maailma nii hästi, et lõpetame selles elamise. T. S. Eliot vihjas sellele „Tühermaas”. Me võime füüsilisse nälga surres hukkuda, kuid sama hästi võime surra pikema perioodi vältel vaimsesse, intellektuaalsesse nälga. See ei ole nälg, mis tuleb siis, kui mitte lugeda või mõelda, vaid siis, kui lugeda või mõelda ainult teatud tüüpi asjadest. Kuidas traditsioonid surevad? Mõnikord võib traditsioon olla väljastpoolt väga edukas, aga sureb seestpoolt. Ajalugu on näinud palju tsivilisatsioone, mis paistavad olevat oma hiilguse tipul, kuigi nad seda tegelikult pole.

Milliseid autoreid teile enesele meeldib lugeda ja kas teil on olnud mahti mõne eesti autori loominguga tutvuda?

See on üks põhjuseid, miks ma siin olen, sest soovin avastada… Tegelikult ma ei tahagi soovitusi, sest need võivad olla kallutatud. Inglise keelega ja Inglismaal kirjastamisega on see lugu, et seal ei ole piisavalt tõlkeid. See häirib mind tugevalt, sest tõlge on üks tähtsamaid teiste kultuuridega dialoogi pidamise viise. Mulle on väga meeldinud Tallinnas ringi uidata, sest siin on väga jõuline meeleolu, millest olen juba ühe luuletuse kirjutanud. Siin linnas on midagi, mis mind tugevalt liigutas, ja mind huvitab kirjandus, millest see tõukub. Arvan, et ühe koha meeleolul ning seal kirjutatud kirjanduse toonil on tugev omavaheline seos. Ja ma ei usu, et seda tooni on võimalik tõlkida.

Keda mulle lugeda meeldib? Oleneb. Ma armastan Cervantese „Don Quijotet” ja pöördun selle juurde tihti tagasi. Mulle meeldivad saladuslikud kirjanikud, need, kelle puhul ei saa kunagi kindel olla, mida nad sinuga teevad, aga nad teevad midagi, näiteks Homeros, Coleridge, Rilke ja Tšehhov. Loen Mark Twaini, Francis Scott Fitzgeraldit, J. D. Salingeri, Chinụa Achebet, Wole Soyinkat, Ngũgĩ wa Thiong’ot, mulle meeldivad paljud. Ma loen laialdaselt, aga keskendun samuti. Naudin ka muusikat ja autoreid, kes annavad edasi musikaalsust (mitte küll tekstis endas). Minu jaoks ei tohiks seal muusikat olla. Muusika peaks olema tervikuniversumis. Ma tean, et see väljendub tekstis või keeles, kuid ma ei taha, et see sisalduks keeleplokkides, mida nimetame stiiliks. Mulle meeldib, kui see on kõikehõlmav ning päris täpselt ei saa määratleda, kus see muusika selles universumis paikneb, sest see näib olevat kõikjal. Imetlen autoreid, kes seda teevad.


BEN OKRI

1959. aastal Nigeerias sündinud Ben Okri elab ja tegutseb Suurbritannias. Teda loetakse üheks parimaks tänapäevaseks Aafrikast pärit autoriks. Okri kirjutab nii luulet, esseistikat kui ka proosat. Ta on avaldanud kaheksa romaani, mille unenäolise ja nõidusliku stiili loomisel toetub autor nii Aafrika suulisele lugude jutustamise traditsioonile, sealsele uuemale kirjandusele kui maailmakirjanduse kanoonilistele tekstidele. Oma lemmikute hulgas on Okri ära märkinud muinasjutukogu „Tuhat ja üks ööd” ning Miguel de Cervantese romaani „Don Quijote”. Tema varasem kirjanduslooming keskendub poliitilise vägivalla kujutamisele, mille tunnistajaks autor Nigeeria kodusõja (1967–1970) ajal oli. Poliitikast ja võimu teostamise rikkis masinavärgist kõneleb Okri aga unenäolist ja uskumatut appi võttes. Tema teostes liiguvad elusate inimeste kõrval lummutised ja vaimud, kellel on Okri loodud maailmas esimestega võrdväärne „kodanikuõigus”. Seetõttu on Okri loomingut määratletud sageli ka maagilise realismina, kuid nagu eelnenud intervjuust lugeda sai, sõdib autor selle termini kasutamise vastu järjekindlalt, pidades seda kriitikute laiskuse märgiks.

Eesti keeles saab lugeda tema üleelusuurust romaani „Näljutatud tee” (1991, ee 1998, tlk Anne Lange), mis võitis ilmumise järel kohe ka Bookeri kirjanduspreemia, ja pisut napimat romaani „Jumalaid hämmastades” (1995, ee 2012, tlk Mathura). Samuti tõlgiti äsja tema varasemasse loomeperioodi jääv debüütluulekogu „Aafrika eleegia” (1992, ee 2014, tlk Mathura) ning kättesaadav on ka vaimustusest pulbitsev essee „Luuletajatest ja nende vastastest” (Vikerkaar nr 7, 1993, tlk Krista Kaer).