Dokumentaalfilm „Ballettmeister”. Režisöör Ruti Murusalu, stsenarist Marje Len Murusalu, produtsendid Priit Vaher ja Erik Norkroos, operaator Erik Norkroos, helirežissöörid Mart Kessel-Otsa ja Antti Mäss, helilooja Rainer Jancis, tootja Umberto & Ko.

Mai Murdmaa.

Maestro Eri Klas vaatleb koos koreograaf Mai Murdmaaga „Carmina Burana” kunagist videosalvestust. Arutletakse, vaieldakse detailide üle. „Küll on huvitavad inimesed need koreograafid!” muheleb Klas.

Režissöör Ruti Murusalu värskelt linastunud dokumentaalfilm „Ballettmeister” Mai Murdmaast on pilguheit tantsumaailma lavatagusesse, näitamaks, kui huvitav inimtüüp üks koreograaf olla võib. Ja mitte ükskõik, milline tantsukunstnik, vaid Eesti tantsuilma üks olulisemaid isikuid Mai Murdmaa (s. 1938), staažikas koreograaf, kes on töötanud Estonia teatris ballettmeistrina aastail 1964–1973 ning peaballettmeistrina 1974–2001. Pikale loometeele on mahtunud hulgaliselt lavastusi nii siinsetele (Estonia teatris üle 60 lavateose) kui ka välismaistele truppidele USA-s, Venemaal ja mujal. Murdmaa käekirjas võib esile tuua klassika ja vabatantsu tundliku ühildamise, mis nõudis omal ajal närvi ja kannatlikkust – mitmed lavavormid said võimude jaoks ebasobiva sümboolika tõttu repressioonide osaliseks.

Murusalu portreefilm on ühtaegu kummardus kunstnikunatuurile kui ka vaade tantsumaailmale laiemas plaanis. Kes Murdmaa isiku ja töödega üldse tuttavad pole, saavad filmi näol sissejuhatuse koreograafi loome- ja mõtteilma, Murdmaaga juba tuttavad filmist oluliselt uut teavet aga ei saa. Murusalu film on küll tänuväärt mitmete arhiivimaterjalide tutvustamise, praeguste ja kunagiste kolleegide mõtteavalduste ning koreograafi enda siseilma käsitlemise poolest, ent jääb konteksti analüütilisema käsitluse poolest pisut hõredaks.

„Ballettmeister” loob Murdmaa loomingust mõneti kurblik-nostalgilise pildi, mis paneb kohe küsima, kas see oli režissööri teadlik valik. Korduvalt tuuakse esile välislavadel korda saadetut: alates 1970ndatest on Murdmaa välja toonud nii balletiklassikasse kuuluvaid lavastusi kui ka uudsemaid lavainterpretatsioone ja suurvorme nii Peterburi (toonase Leningradi), Moskva kui ka New Yorgi olulisemates teatrites. Film näitab Murdmaad võõrsil lavastades saatnud triumfi, ent kodumaal tehtut jääb filmi lõpuni saatma pisut nukker vari. Samuti jääb hägusaks Murdmaa hilisema loomingu paigutumine eesti tantsuilma konteksti – uuemad lavastused on küll filmis n-ö dokumenteeritud, kuid nende taust ja tegelik vastukaja Eesti teatrimaastikul jäävad avamata.

Murdmaa töötas Estonia teatris 37 aastat ja tunnistab ka ise, et sealsest valusast lahkumisest 2001. aastal pole ta siiani üdini lahti lasknudki. Päris kibestumuseks seda aga nimetada ei saaks, kuivõrd ta lisab, et on olnud teatridirektorite poolt hoitud. Murdmaa mõtteavaldused on filmis ausad, raskematest eluperioodidest kõneldes isegi pihtimuslikud. Ta kõneleb palju kunstniku haavatavusest, ehkki enda sõnutsi ta kuigi hell ei ole: „Ma kriitika pärast ei põe, sest ideaal on nagunii kõrgemal kui mina.” Näeme filmis nii kuulsat koreograafi kui ka tavalist inimest, kel on oma kõhklused, hirmud ja kriitikameel.

„Ballettmeister” ei püüa luua Murdmaast päris terviklikku pilti, pigem on tegemist katkendlike meenutustega erinevatest perioodidest. Vaataja võib jääda pisut puudust tundma konkreetsemate küsimuskohtade järele. Filmis joonistuvad välja Murdmaa erinevad loomeperioodid, nende olulisemad verstapostid ning koreograafi enda mõttekäigud elust ja kunstist, kuid kõigele natuke valgust heites ei keskendu kokkuvõttes suuremas plaanis justkui millelegi. „Ballettmeister” ei esita konkreetsemaid küsimusi ning jätab otsad võrdlemisi lahtiseks. See võib olla võimalus lasta publikul luua koondpilt ise, kuid samas peitub seal oht valguda temaatiliselt laiali, mis on ka juhtunud käesoleva linateose puhul.

Sellele vaatamata võib pidada Murusalu filmi oluliseks käsitluseks Murdmaa loomingust ja ideedest. Ta on loonud omanäolisi lavailmu ning oleks kahju, kui need jääksid uuema põlvkonna vaataja jaoks teadmatusse.

„Praegu ma tunnen, et suudan veel tantsijaid sütitada, kui enam ei suuda, pole mõtet proovisaali minna,” leiab Murdmaa filmi lõpus.

Soovime sütitavusele jätku!

18–25. aprillil linastub „Ballettmeister” kinos Artis Tallinnas ning alates 18. aprillist paljudes teistes kinodes üle Eesti: Tartus, Pärnus, Rakveres, Võrus, Kärdlas, Haapsalus, Jõhvis, Paides, Viljandis jm. Mitmetel väljaspool Tallinna toimuvatel seanssidel osalevad ka filmi tegijad.