Tartu Uue Teatri kodulehelt loen „Zebra” kohta:

„Tartu Uus Teater on oma eksperimentidega jõudnud piirini, mida pole veel julgenud ületada.
Seekord on meil lavastuse aluseks näidend.
See näidend on kirjutatud päris näitekirjaniku poolt.
Selle näidendi toob lavale päris lavastaja.
Laval on kujundus.
Lavale astuvad päris näitlejad.
Neil on seljas kostüümid.
Nad mängivad rolle.
Rollide taga pole prototüüpe ega uurimust ega suurt ontoloogilist üldistust.
Laval on tegelased.
Neil on lugu.
Lugu räägib armastusest.
Päris metsik, kas pole?”

Midagi ei saa aru. Lähen Draamateatrisse ja uurin näidendi autorilt Martin Alguselt ja lavastajalt Ingomar Vihmarilt, kas, khm, nii metsik ongi.

Foto: Gabriela Liivamägi

Vaatasin, et Tartu Uus Teater turundab seda lavastust üsna huvitavalt. Et kui muidu katsetatakse muudkui piire, siis nüüd on üks tavaline armastuslugu.

Martin: No päris tavaline see armastuslugu siiski ei ole. See lugu liigub sellises nihestatud võtmes, kus tavalised asjad korraga enam nii tavalised ei paistagi. Ja kes teab, kas armastusesest rääkimine juba isegi nii väga tavaline on.

Mul on probleem. Ma ei oska üldse liiga hästi näidendeid lugeda.

M: Seda näidendit näiteks ongi keeruline lugeda, nihete osas peab väga tähelepanelik olema. See tekst on sündinud konkreetselt just selleks koostööks. Tõuke kirjutamiseks andis see, et Ingomar kutsuti Tartusse lavastama ja ta arvas, et me võiksime midagi koos teha. Sain oma tunnetuse selle pealt, millest Ingomari ja näitlejatega kohtumisel rääkisime, mis teemad meile kõigile hetkel olulised on.

Aga kui nüüd laiemalt mõelda näidendite lugemisele, siis eks ta ole vist, jah, omaette oskus. Autor ei saa näidendi teksti üle soolata, et lugejale võimalikud emotsioonide kõikumised nö kandikul ette sööta. Ilukirjanduses võib kirjeldada ka tegelaste teist plaani, näidendis on see varjatud ja seda peab oskama tajuda, välja lugeda. Ma olen ühe enda näidendi kohta lugenud kriitikat inimeselt, kes ilmselt ei oska näidendeid lugeda. Ta mainis, et näidendit lugedes ei saanud ta aru, et see lugu võiks puudutada, saalist vaadates oli aga üllatunud, kuidas näitlejad selle teksti elama olid suutnud panna ja asi hakkas korraga puudutama. Tekst oli täpselt sama. Soovitan noortel kirjutajatel selliseid kommentaare mitte südamesse võtta, see on lugeja probleem.

Garderoobi siseneb kostümeeritud Ingomar Vihmar, kelle rinnasildilt loen, et hetkel on tegemist hoopis politsenik Lippusega. Käimas on „Varastatud oranži jalgratta” etendus, Ingomaril/Lippusel on aega umbes kümme minutit, siis tuleb lavale tagasi minna.

Ingomar, sa oled praegu siin Draamateatris lastelavastuses laval näitlejana. Olid näitleja ka oma viimases lavastuses „Keskea rõõmud” ja sama kordub „Zebras”. Martinit võis viimati näha PolygonTeatri „Jessika kutsikas”. Teil mõlemal on korralik comeback näitlejana käsil?

Ingomar: Ma olen nüüd, jah, rohkem hakanud sattuma. Enne seda olin viimati laval 2001. aastal ja enne seda oli veel kümme aastat pausi.

M: Kui me siin „Kontakti” tegime ja teatris üle seitsme aasta uuesti lavale tulin, siis oli küll päris võimas tunne. Selline spirituaalne kogemus lausa.

Kas te ei oleks võinud siis härjal sarvist võtta ja „Zebras” mõlemad lavale minna, mis sest Joostist seal ikka…?

I: Hehe, ei, see oli ikkagi olude sunnil, et ma nüüd seal laval olen. Olime Margus Prangliga juba kokku leppinud, aga tal oli nii palju projekte käsil, et otsustasime, et lähen ise.

Martin, räägi Ingomarist kõrvaltvaataja pilguga, kuidas tema tööprotsess välja näeb?

M: Minu meelest on teater tema jaoks selline põnev kulgemine, ta ei suuda rutiini langeda, otsib pidevalt midagi uut ja näitlejatel on tore sellega kaasa minna. Teda ei huvita hästi õnnestunud lahenduste fikseerimine, ta tahab, et asi oleks alati elus ja et näitleja oleks laval „kohal” ja kõik on alati võimalik ja midagi ei saagi valesti teha, kui sa „kohal” oled. Iga etendus võib olla täiesti uus kogemus, mitte vana ja nähtu/tehtu kordamine.

Olen kuulnud näitlejaid rääkimas, et nad teevad rolli iga kord samamoodi, sest kui lavastuses midagi muuta, siis see ei ole enam seesama lavastus, mille lavastaja just selliseks on kujundanud.

I: Minu eelmine lavastus, „Keskea rõõmud”, sündis just sellest, et mulle hakkas kordamine närvidele käima. Tahtsin ära võtta kõik, millele toetuda. Ma usun, et kuigi nüüd on tekst olemas, siis küllap me leiame seal ikkagi midagi, mille abil piire uurida.

M: Etendus ei pea ju olema nagu mingi kivisse raiutud skeem, et läbid iga kord täpselt need samad kurvid ja jõuad siis lõpuks finišisse. See, kas sa otsid iga kord midagi uut või üritad korrata täpselt üht ja sama, on ju ka laiemalt ellusuhtumise küsimus.

Te tundute ideaaltiimina. Mõlemad lisaks ka näitlejataustaga.

M: Noh, me oleme ju vanad sõbrad. Ingomar on minu õpetaja ka olnud, muide, kui ma kolledžis õppisin. Mul on Ingomariga lihtne asjadest rääkida ja meil on ka lihtne leida teemasid, mis meid mõlemat inspireerivad. Kui me koos mingi materjali kallal töötame, siis need teemad ja jutuajamised annavadki selle tõuke mingisse „ruumi” siseneda ja seal tulevad tegelased ja sündmused ise minu juurde. Näidend on minu jaoks elav organism, kus tegelased ise teavad enese kohta rohkem kui mina ja ma ei saa neid panna käituma nii nagu nad tegelikult ei käituks. Ma pean sellega arvestama, mida nad mulle ütlevad.

Kõlab nagu hääled peas.

M: Ha, jah, vahel räägingi nendega kogemata ka poes järjekorras seistes. Aga no sa tõesti pead neid kuulama, neist lugu pidama ja neid armastama.

Mis selle „Zebraga” on — kust see nimi tuleb? See elukas on ju päris tugev visuaalne sümbol?

M: See tekst oli veel päris toores ja sellises ebamäärases seisus, kui mul tuli kuskilt kosmosest see pealkiri pähe. Et see peaks olema „Zebra” ja justnimelt z-iga. See oli sel hetkel samm edasi loo lahtiharutamise suunas.

Sirbi keeletoimetajalt ei karda niiviisi peksa saada?

M: Teater ei ole minu meelest päris see koht, kus peaks puritaanlikult keelepuhtuse või akadeemilisuse eest seisma. Teater võiks olla vaba, elav ja heas mõttes räpane protsess. Mis ei tähenda, et peaks just meelega ainult keelt väänama hakkama, aga vastavalt teemale võid külastada igasugu nurgataguseid ja sobrada igasugu hunnikutes, kust midagi kasutuskõlblikku leida. Ühesõnaga, kui ikka tundub, et on Z, siis olgu Z.

Ingomar-Lippus sisenevad taas, esimene vaatus on lõppenud. Ekraan garderoobis näitab tühja lava.

Foto: Gabriela Liivamägi

Ingomar, sinu eripärastest meetoditest on palju juttu olnud. Küll sa hingad näitlejatega, küll on nad keset lava ja ei tea ise ka, mis etenduses sündima hakkab…

I: Ma arvan, et eelkõige tuleb näitlejatele luua turvaline keskkond, üksteist toetav ring. Ma olen enda arvates näinud, kuidas laval on näitlejad, kes mängivad väga intiimset stseeni ja on näha, et nad tegelikult ei tahakski üksteist puudutada. Ega ma ei teagi, kas teatris on võimalik sinna jõuda, et sa üldse ei peta, aga ma tahan seda proovida. „Keskea rõõmude” mõnel etendusel tundsin esimest korda laval päris tundeid ja sain aru, milline pettus muidu toimub. See muide ei ole hea ega halb, see ei ole hinnang. Ma olen ju ise ka mänginud, kogu selle aja teeselnud. Teatriillusioonis on oma tohutu võlu, kõik ei pea tegema ühtmoodi. Tahan uurida lihtsalt võimalusi, aga see ei ole absoluutselt lihtne. Mõni näeb selles veel suuremat pettust.

Kui kurnav see näitlejale on?

I: Absoluutselt ei ole kurnav. Kurnav on teeselda, teha midagi vastumeelselt, sest sa oled tööl.

Kui palju sa lavastades publikut silmas pead?

I: Kui publik tuleb saali, siis kontrolletendus läheb tavaliselt suhteliselt pekki, sest see on see esimene kord, kui on publik saalis. Tavaliselt vaatavad veel omad inimesed, kolleegid, siis on asi veel eriti intiimne, pinge eriti suur. Olen selliseid kontrolletendusi kohanud, kus ei sünnigi midagi, see ongi lihtsalt puhas skeem, mida läbi mängitakse. Ma arvan, et näitleja ainus takistus on hirm, et inimestele ei meeldi. Eksimishirm.

M: Neid hirme on palju. Näitlejad näevad unes, et tekst pole peas ja seda veel aastaid pärast mingi tüki mängukavast mahaminekut.

I: Isegi kui ma ei olnud kümme aastat laval olnud, nägin ise neid unenägusid, et kaks minutit on aega etenduseni, ma ei tea teksti ja no ma ei jõua ju tervet rolli kahe minutiga pähe õppida. „Keskea rõõme” tehes oli inspiratsiooniks see näitlejate põhiunenägu, et seisan laval ja midagi ei tea. Ei tea üldse, mis tükk on ja mis tekst on. Aga me tegime selle unenäo reaalsuses ära ja veel korduvalt!

Ja ongi nii, et kõik näitlejad näevad selliseid unenägusid?

I: Jaa, absoluutselt, väga paljud tõesti näevadki. See on põhiunenägu. Või see, et sa oled alasti. Sa pead lavale minema, sul ei ole kostüümi ja sa ei leia ka midagi.

M: Minu jaoks oli, muide, üks väga vabastav kogemus see, kui Aserbaidžaanis mängisime „Shopping and Fuckingut”. Tükk oli poolteist aastat juba maas olnud ja meil oli aega poolteist tundi, et see meelde tuletada. Aga lõpuks otsustasime, et nad ei saa ju nagunii aru, mida me seal räägime, nii et kui midagi meelest ära läheb, siis räägimegi eesti keeles midagi muud ja säilitame seejuures lihtsalt õige emotsiooni. Publikul tõlget ei olnud, ainult väike sünopsis. See võttis kõik tõkked maha, me olime nii vabad, et minu meelest see oli meie kõige parem etendus üldse ja mitte midagi ei läinud meelest ära kah.

I: See paneb ikka üsna lukku, kui koguaeg mõelda, et nüüd jumala eest ei tohi eksida ja ma pean meeldima talle ja talle ja ma ei tohi oma partnerit alt vedada. Iga mõte, mis on väljaspool rolli, lõhub seda tegelikult. Sa ei ole siis kohal. Nii nagu ka meie meel igapäevaelus otsib vigu ja mingi mees räägib peas, et see läks nüüd küll valesti või see läks väga hästi.

M: Hah, see on nagu väike Lembitu Kuuse sinu peas, kes kommenteerib laval sinu sooritust: „Nüüd selle repliigiga skooris kõvasti, tundub, et vorm on hästi ajastatud, vaatame, kas suudab täna tõesti lõpuni pinget hoida! Väga hea, parem kui eelmine kord! Ära nüüd üle keera! Oh ei, nüüd jooksis hoopis lati alt läbi, eelmine kord naerdi selle koha peal!”

I: Kui seda kommentaatorit ei ole, siis on lõbusam.

„Zebra”
Autor Martin Algus, lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar, laval Katrin Pärn, Ingomar Vihmar, Piret Simson, Janek Joost. Esietendus Tartu Uues Teatris 7. märtsil 2014.