Yoko Alender leiab, et lapsevanematel võiks valimistel olla iga lapse kohta lisahääl. Budistina paneb ta pahaks, et Eesti poliitiline eliit on Hiina puhul valinud suhete hoidmise tee, ja usub, et narkopoliitika debatt on varsti paratamatu.

Yoko Alender. Karikatuur: Jaan Škerin

Te olete suure osa oma elust veetnud Rootsis. Kuivõrd on teie vaated kodakondsusele ja erinevate rahvusgruppide identiteedi austamisele pärit Rootsi ühiskonnast?

Ma olin Rootsis, kui ma olin 10–20-aastane. Kindlasti on see jätnud oma jälje. Minu väärtushinnangud on sellest mõjutatud, ja kindlasti olen rohkem kui keskmine eestlane harjunud elama n-ö multikultuurses ühiskonnas. Samas on need juured selles mõttes sügavamal, et sellised asjad tulevad ikkagi kodust. Et kõikidel inimestel peavad olema võrdsed võimalused, on mulle juba kuidagi lapsepõlvest kaasa tulnud. Mu isa oli selline mees, kes suhtles iga n-ö ühiskonnaklassi esindajatega mistahes võimalikul ajahetkel. Aga kindlasti on ka see Rootsis oldud aeg mõjutanud minu väärtushinnanguid.

Kas teie hinnangul võib öelda, et praeguseks on Skandinaavia heaolumudel ummikusse jõudnud?

(mõtleb) Jah, ma arvan küll, et Skandinaavia ühiskonnad ei ole samasugused, nagu nad olid näiteks 70ndatel, isegi 80ndatel. Kas nad on ummikusse jooksnud – arvan üldiselt, et maailma olemus ongi selline pidev muutumine. Poliitikute roll on kindlasti näha ette teatud trende ja reageerida piisavalt kiiresti, et need muutused ei haavaks ühtegi ühiskonnagruppi liiga suurel määral. Ma võin hästi isiklikus plaanis öelda, mis minu jaoks Rootsis sai selgeks, mis on sellise heaoluühiskonna mudeli miinus. Rootsis elamine oli minu jaoks selline eskalaatoriga sõitmine. Sa sünnid ja astud esimesele astmele, ja ülejäänud elu on sul võimalik lihtsalt sõita edasi selle trepiga, mis liigub iseenesest. Võib-olla selline kujund tekkis mul ka sellepärast, et ma sõitsin väga palju metrooga, kus lihtsalt on eskalaatorid, aga see kirjeldas mu jaoks väga hästi seda heaoluühiskonna mudelit. Kas see on hea või halb, ma arvan, et siin on väga erinevaid inimloomusi, väga erinevaid arvamusi, aga kindlasti on kas või Soome praegune olukord näidanud, et praegu, aastal 2015 on selles heaoluühiskonnas sügavad mõrad.

Mida te täpsemalt silmas peate?

Just hiljuti rääkisin ühe Soome ettevõtjaga, kes minu üllatuseks ütles, et tema seab oma sihte üha enam selle poole, et tulla Eestisse või siis minna Berliini. Soomes näeb ta, et seal pole ühtegi erakonda, mis seisaks väikeettevõtluse eest, bürokraatia on kasvanud meeletuks, maksusüsteem on niivõrd keeruline. Justkui tapetakse see inimese ettevõtlik vaim ära, ja ma arvan, et see on selle heaoluühiskonna mudeli kõige suurem oht. Ma arvan, et see inimese ettevõtlik vaim on üks suuremaid väärtusi, mida tuleks hoida.

Kuidas kommenteerite Taavi Rõivase uut Eesti suurt narratiivi?

Ma arvan, et see on väga hea narratiiv. Minu jaoks on see väga adekvaatne selles mõttes, et Põhjamaadest on väga palju õppida, nii heas kui ka halvas mõttes. Arvan, et see, millest ta rääkis, on väga realistlik ja minu jaoks väga vastuvõetav tee Eesti jaoks. Enam-vähem sarnast stsenaariumit olen ma ka ise silmas pidades väga palju Põhjamaade tegevust uurinud, nii erialases mõttes kui ka laiemalt ühiskondlikult. Selles mõttes mul on väga hea meel, et see sai sõnastatud just sellisel moel.

Olete varem öelnud, et halli passiga vanemate Eestis sündivatele lastele te sooviksite automaatset kodakondsust. Samas pole seda punkti Reformierakonna valimisprogrammis. Kas te olete ka pettunud, et erakond ei ole selles küsimuses nii edumeelne, kui teie võib-olla tahaksite olla ja lootsite, et nad on?

Ma arvan, et juba see, mida on nüüd programmiliselt topeltkodakondsuse asjus tehtud, on üks samm. Ausalt öeldes arvan, et halli passiga vanemate laste teema on see, mis järgmise perioodi jooksul nagunii tõstatakse. Vähemasti mina kavatsen töötada selle nimel, kui mul muidugi avaneb võimalus saada valituks, et see muudatus sellisel kujul ka tehakse. See on väike muudatus, tegelikult administratiivses mõttes saavad ka praegu need lapsed ju kodakondsuse, kui nende vanemad seda taotlevad. Ma lihtsalt pean selle märgilise sammu vastuvõtmist väga oluliseks.

Miks see seekord välja jäi?

Ma panustasin Reformierakonna programmi pigem oma erialastes valdkondades, nagu kultuuri- ja elukeskkonnapoliitika, kodakondsuse asjus oldi selleks ajaks, kui mina nende programmi töögruppidega liitusin, üsna kaugele jõutud ja lihtsalt seekord otsustasin, et ei hakka seal neid nõudmisi esitama.

Kuidas mõista ideed avatud rahvuslusest?

Minu jaoks on see selline hästi naturaalne idee, see ühtib väga sellega, kuidas ise maailma näen. Meie, eestlased, oleme tänapäeval omal maal see riigirahvus, me ei pea enam tundma mingit hirmu selle ees, et keegi meie rahvuslikku identiteeti ohustaks. Seetõttu peame pigem suutma olla avatud kõikidele nendele inimestele, kes meie maal elavad. Meil ei ole tarvis mingisugust kaitsepositsiooni, näiteks vene või teistest rahvustest pärit inimeste vastu, kes ennast ikkagi nagu võiksid mingil hetkel hakata eestimaalasena defineerima. Arvan, et avatus on ainus, mis keerulistes olukordades aitab. Kogu see Euroopa praegune geopoliitiline olukord tõmbab üldse palju tähelepanu või viib diskussioonid üldsegi rahvuse mõiste juurde.

Nii teie kui ka Eerik-Niiles Kross olete rõhutanud, et lasteaiad peaksid täielikult üle minema eesti keelele ja samuti peaks eestikeelne olema gümnaasium, aga põhikooliharidust peaks kõigil võimaldama omandada ka emakeeles. See tundub natukene veider, niimoodi vahepunkt venekeelne, aga algus- ja otspunkt eestikeelsed.

Kindlasti see, et hakata lasteaiast alates eesti keelt õpetama ja teha seda suuremal määral ka keelekümbluse baasil, mis kahtlemata nõuab eriväljaõppega kasvatajaid, võiks olla variant, kuhu poole püüelda. Minu jaoks on lihtsalt ebaloogiline see, et reformi alustati gümnaasiumist. Tegelikult nii palju, kui olen ise kakskeelsetes koolides käinud, on vene rahvusest noorte keeleoskus üldiselt paranenud. Lihtsalt arvan, et see keeleõpe võiks saada alguse ikkagi lasteaiast. Ma vaatan kas või enda poja ja vanema tütre pealt, kes õpivad VHKs, kus hakkab näiteks inglise keele õpe kohe esimesest aastast keelekümbluse sarnasel meetodil, ja kui kiiresti keel tuleb ja millisel tasemel see keel saab neile väga omaseks. Ma arvan, et see, et põhikoolis peaks saama teatud aineid eesti keeles õppida – küsimus on selles, millise keeleoskustasemeni sa lasteaias jõuad. Ilmselt ei saa väga ruttu garanteerida, et kõik lapsed on juba lasteaias omandanud keele sellisel tasemel, et ta saaks põhikoolis juba hakata aineid eesti keeles omandama nii, et see ei tekita nendes aineteadmistes lünki. Kindlasti tuleb lasteaiast keeleõppega jätkata. Ja gümnaasiumiks ollakse kahtlemata jõutud juba sellele tasemele, et saab tõesti aineid eesti keeles omandada.

Kui mõelda selle lasteaia peale, kus lastest 90% on vene emakeele rääkijaid, siis mis te arvate, kas seal üldse hakatakse seadust täitma? Kuidas see siis välja näeb?

Ütleme, et uuringud vist näitavad, et umbes kolmandik vene rahvusest lapsevanematest tahaks, et lapsed käiksid eestikeelses lasteaias, õpiksid eesti keelt. Kõhutunde järgi ütlen, et segarühmi võiks rohkem olla. Siin on aga väga palju probleeme ka hoiakutes. Nii palju on ikkagi kuulda seda, et eesti lastel on juba justkui emapiimaga kaasas see suhtumine, et ta on ju venelane, eks ole. See võiks muutuda mõnes mõttes ebaoluliseks, lasteaias ei peaks see olema esimene asi, mida sa teisest lapsest mõtled.

Olete ka toetust avaldanud sellele Reformierakonna lubadusele, mis tagaks alates kolmandast lapsest igale lapsele 300 eurot kuus. Kas raha paneb tõesti naisi sünnitama?

Kolmanda lapse puhul jah. Uuringute põhjal jääb Eestis kolmas laps sündimata majanduslikel kaalutlustel. Aga asi pole ka ainult rahas. Isiklikult arvan, et siin on väga palju tegemist sellise töö- ja pereelu ühildamise küsimustega, sellise võrdõiguslikkuse küsimusega ehk siis kas naine tunneb ja mõtleb, et mina ei saa kolmanda lapsega hakkama, või ta mõtleb, et meie perena saame kolmanda lapse kasvatamisega hakkama.

Samas olete ise ühes intervjuus väitnud, et rahalistest otsetoetustest mõjutab laste arvu peres rohkem see, kuidas on lood teenustega, nagu lasteaiakohad, hoiutoetus, koolitoidud, huviring jne. Kuivõrd pöörab Reformierakonna programm nendele aspektidele tähelepanu?

Esiteks need asjad, mida sa loetlesid, on kõik kohaliku omavalitsuse pakutavad teenused.

Mida riik saab ju siiski mõjutada.

Saab mõjutada, teatud määral. Ja ma arvan, et see 300 eurot lisaks kolmandast lapsest alates annab ka väga palju võimalusi ise nendesamade teenuste asjus otsustada, annab ka huviringide puhul lisavõimalusi. Ma olen endiselt nõus, et lastehoid ja huviharidus on sellised baasasjad, mis peavadki olemas olema ja see on iseenesestmõistetav, et see teema peab korras olema. Eesti lasteaiasüsteem on üldiselt päris hea, aga mõni kohalik omavalitsus ei suuda tagada piisavalt palju kohti. Võib-olla peaks linnaosade tasandil olema rohkem otsustusõigust.

Kui hoiakud korraks tagaplaanile jätta ja rääkida konkreetsetest meetmetest, siis mis probleeme te Eesti perepoliitikas näete? Kas vanemapalga asjus peaks ka midagi ette võtma?

Vanemahüvitise süsteem täitis ilmselgelt oma eesmärki, sündimus hakkas tõusma. Kindlasti on see ka lapse arengu seisukohast super süsteem. Kui me võrdleme ülejäänud Euroopa arenenud riikidega, siis kahtlemata on ta väga lapse arengut soosiv. See, et vanem on lapse esimesel aastal tema jaoks kogu aeg olemas, ja vanem teab, et tal on sissetulek kindlustatud, on kindlasti väga positiivne.

Aga vanemahüvitise maksimummäär. Kas see võiks olla madalam? Või kõrgem?

Kuna see on soodustanud laste saamist kõrgelt haritud peredes, arvan, et see on ainult hea. See on ühiskonnagrupp, kes üldiselt lükkab muidu lastesaamise kaugele edasi. Nagu me siiski teame, kahaneb fertiilsus alates 25. eluaastast. Kui me vaatame üksnes arvuliselt, siis neid, kes saavad hüvitist selle ülemises otsas, on suhteliselt vähe siiski. Ma arvan, et selle poolest on praegune süsteem okei. Aga tuleks vaadata, kui palju võtavad vanemapuhkust välja isad. Kui palju on isad lapsega kodus, kui palju julgetakse neid stereotüüpe murda ja nähakse võimalusi oma perest lähtudes. Arvan, et see risk naiste jaoks olla tööturult poolteist aastat eemal soosib palgalõhet naiste kahjuks. See on ka selle praeguse vanemahüvitise süsteemi probleemkoht. Meeste puhul ei ole see lapsega kojujäämise risk praegu tööandja jaoks naistega võrreldav. Loomulikult ma arvan, et me liigume õiges suunas. Kui võrrelda, siis mu abikaasa on tihti öelnud, et meie esimese või teise lapse ajal oli harva näha teisi issisid lastega jalutamas. Nüüd on see ikkagi juba vähehaaval tõusev trend.

Kas lastega peredel peaks valimistel olema lisahääl?

Jaa, vat see on idee, mida mina olen vägagi toetanud, sest see oleks moodus, kuidas lastega perede teemad tõuseksid päriselt esiplaanile. Meil on suuri eeldusi, et olla väga peresõbralik riik. Perevalimiste üle arutamine aitaks sellele kaasa.
Lapsevanemad võiks oma lapse häält anda kuni tema täisealiseks saamiseni. Positiivse poole pealt võiks ehk siis lastega pered hakata ka kodus rohkem rääkima poliitikast, kogu ühiskonnakorraldusest. Ma arvan, et see oleks ka meie teadlikema kodanike kasvamise eelduseks. Sellest, et koolis on ühiskonnaõpetuse tund, ei piisa. Kindlasti on kodu roll on siin väga suur – kas lapse arvamust oodatakse, kas sellega arvestatakse, kas üldse jagatakse oma mõtteid nendest teemadest või kust need noore inimese arvamused hakkavad kujunema. Ilmselgelt viiks see fookuse järeltulevale põlvele. Ehk annaks see ka poliitikakujundamisele pikema perspektiivi. See on teine pluss, mida mina näen. Et me mõtleks valijatena sellele, milline on see riik, milles me tahame, et elavad meie täiskasvanuks saanud lapsed.

Kas see pole veidi lastetute inimeste diskrimineerimine?

No vat, need on need varjuküljed, mida tulekski arutada. Absoluutselt, seal on see aspekt, kuidas sellesse õiguslikult suhtuda. Ühest küljest lastetud, teisest küljest jällegi, kas siis lapsed ei ole inimesed. Mingil hetkel ei tohtinud ka naised valimas käia.

Kas olete ka välja arvutanud, kui palju teie perekond võidaks Reformierakonna, kui palju IRLi maksumuudatustega?

Ei, oma perekonna pealt ei ole arvutanud. Milline tegelikult saab olema see n-ö kava või millega minnakse järgmisele neljale aastale vastu, kindlasti on ju tegemist mingi koalitsiooniga ja kahtlemata tuleb veel teha palju kompromisse. Kuna meie sissetulekud on üle keskmise, siis oleks Reformierakonna plaan muidugi meie perele kasulikum.

Millised on teie majanduspoliitilised seisukohad?

Just nagu ma toonitasin ennegi, arvan, et seesama inimese enda ettevõtlik vaim ja vabadus luua oma tööga omale elu on suur väärtus. Ma olen ise olnud üsna mitme ettevõtte käimalükkamise ja tööshoidmise juures. Ma enam-vähem tean, mida see ettevõtja vastutus tähendab, ma tean ka mida ettevõtja vabadus tähendab, võrreldes palgatöötaja omaga. Ma olen endiselt seda meelt, et meie majanduse hoiab elus ikkagi ettevõtja. Ma olen küll seda meelt, et olukord, kus inimene käib täiskohaga tööl ja ei ela oma palgaga ära, ning tunneb selle tõttu, et tema töö ei ole väärtustatud – see kindlasti ei ole hea. Ma arvan, et tulumaksuvaba miinimumi tõstmine on selles mõttes vägagi õigustatud.

Millised punktid Reformierakonna programmis aitavad parandada ettevõtluskeskkonda?

Kindlasti on ettevõtjate jaoks väga oluline tööjõumaksude alandamine.

Kas leiate, et see pisike alandamine (2% alandamist – toim.) on piisav? Sest tegelikult paljud ettevõtjad on võtnud praegu sõna, et see ei ole õieti midagi.

Ma arvan, et see on ettevõtjate jaoks päris oluline muutus. See, et meil ei ole ettevõtete tulumaksu, see juba iseenesest, et Eesti maksusüsteem on väga lihtne. Maksusüsteem ei ole Eesti ettevõtluses ja majanduses probleem. Küll on aga maksusüsteemi juures probleemiks tööjõumaksud ja neid alandatakse.

Kas te sotsiaalmaksu lage tahaksite?

(mõtleb) Pigem ma ütleks siin, et mida selle sotsiaalmaksuga tehakse, mis on see teenuse kvaliteet, mida kas või selle ravikindlustuse osa eest inimesed saavad… Loomulikult ma võiks seda lage tahta ja hästi tore oleks, kui üldse ei peaks makse maksma, aga ma arvan, et me kõik tahame tunda, et meil on võimalik saada head arstiabi.

Jaa, aga see on ju seotud rohkem sellega, kui maks on juba kokku kogutud.

Just! See on ka seotud sellega, kui palju seda maksu kokku kogutakse. On ikkagi teatud teenused, mida me oleme otsustanud, et riik peab pakkuma. Väikse riigi juures seal on teatud piir, millest allapoole ilmselt minna ei saa.

Aga oleks siis vaja lage või ei oleks vaja?

(mõtleb pikalt) Muidugi oleks hea seda soosida, aga võib-olla me ei ole oma arengus praegu veel nii kaugel, et seda lage vaja oleks.

Nii et see on siis ei?

Ma arvan, et hetkel on see pigem ei. Võib-olla me kunagi saame seda endale lubada, kui oleme oma ravikindlustussüsteemi niivõrd täiustanud, kui meil on olemas igasugused e-ravikaardid ja kogu see ennetuse pool. Noh, mõnes mõttes olen mõelnud väga palju selle peale, milline on selle inimese enda riskikäitumine. Tänapäeval me teame, et väga palju on ikkagi selliseid elustiilihaigusi. Kas seal peaks olema mingi diferentseerimine.

Peaks siis?

Ei oska niimoodi lõpuni ausalt öeldes öelda. Muidugi, see võib ju tunduda ebaõiglane, et sööd tervislikku toitu, teed trenni, ei joo ega suitseta, ja maksad ikka samapalju. Aga noh, teisest küljest võib ju kohe vastu öelda, et vaatamata sellele võid sa sattuda avariisse või saada mõne eluohtliku haiguse, mille ravi on väga kallis.

Aga kui jagaks sotsiaalmaksu tööandja ja töövõtja vahel ära?

No see on selline näiline mäng, eks ole. Kodanikku huvitab tegelikult see number, mis tema pangakontole kuu alguses jõuab. Jah, võib-olla see paneks inimesi mõtlema rohkem selle peale ja nägema ka tööandja rolli, aga üldiselt ei muudaks selline jagamine sisuliselt midagi.

Oleme teile praegu pakkunud punkte ühe teise erakonna programmist. Kui veel seda liini edasi ajada, siis IRList lahkumise peamise põhjusena te tõite välja kooseluseaduse. Kui palju oli peale teie IRLis neid inimesi, kes seda seadust toetasid, ja kas võib öelda, et tegu oli teatud mõttes siseopositsiooniga koguni?

(mõtleb) Jah, ma arvan küll, et nii võib öelda. Neid inimesi seal oli.

Mis nende inimestega tehti?

(naerab) Ei tehtud nendega midagi erilist. Minu jaoks tõsisemad kahtlused ja kõhklused said tõesti alguse selle seaduse menetlusprotsessi ajal, aga see ei olnud kindlasti ainus teema. See viitas pigem mulle, et tegemist ei olnud minu isiklikul hinnangul mitte konservatiivide, vaid mõnes mõttes tagurlastega. Neid teemasid tuli seal järjest: kooseluseadus, kodakondsuse teemad, edasi see lastekaitseseadus, nüüd tuli juba see aborditeema. Ma sain lihtsalt aru, et minu vaated ei ühti selle erakonna enamuse vaadetega. Jah, arvan, et seal on veel praegugi palju inimesi, kes mõtlevad paljudes küsimustes teistmoodi. Ju need asjad lihtsalt ei ole nende jaoks piisavalt suure kaaluga eristumiseks.

Kui läbi mõeldud oli teie otsus Reformierakonda astuda?

Ma arvan, et see oli ikka üsna põhjalik kaalutlus. Ma arvan, et sel hetkel enam minu jaoks teist varianti ei olnud.

Samas olete öelnud, et poliitikasse sisenesite Eerik-Niiles Krossi kutsel ja ühtlasi koos temaga te ka erakonda vahetasite. Kui Krossil peaks ühel hetkel Reformierakonnas raskeks minema ja ta otsustab sealt lahkuda, kas te lähete siis koos temaga minema?

Ei, ma ei usu. See, et Eerik mind tõesti kutsus kohalikel valimistel kandideerima, siis tema pigem fikseeris mu poliitilise tegevuse. Ma olen ikkagi pikki aastaid, kogu oma arhitekti ja linnaplaneerija õpingute vältel korduvalt mõelnud sellele, et ma sooviksin ühiskondlikus elus rohkem kaasa rääkida. Lihtsalt tema juhtus olema see inimene, kes poliitikuna hakkas väga selgelt rääkima, või vähemasti minu kõrvu jõudis tema arusaam sellest meie Eesti elukeskkonna rollist või unikaalsusest või väärtusest. See kõnetas mind tahes-tahtmata tol hetkel väga. Hiljem temaga lähemalt suheldes mõistsin, et meie vaated on väga paljudes küsimustes hästi sarnased.

Kas Kross on mõnes mõttes teie poliitiline mentor?

Raske öelda niimoodi. Eks loomulikult ma olen teda väga palju jälginud. Ma arvan, et tal on väga tugevaid külgi, millest on väga palju õppida, ja seda ma kindlasti üritan teha. Tingimata on neid inimesi veel, kellest eeskuju võtta või inspiratsiooni saada. Eks ma olen temalt palju õppinud, eelkõige aruteludest igasugu maailma asjade üle. See on olnud väga õpetlik.

Samas pole ju saladus, et te tegelikult pidasite läbirääkimisi ka sotsidega. Kas nende pakkumine jäi Reformierakonna omale alla?

Mitte nende pakkumine ei jäänud kuidagi alla, vaid pigem ikkagi tundsin, et minu loomus ühtib nendega paremini või et minu jaoks on see edasiminek. Nimelt inimese enda vabadus ja tung midagi oma eluga peale hakata, seesama ettevõtlik vaim – sellega ma identifitseerin ennast ikkagi suuremal määral. Loomulikult asjad, mille eest sotsiaaldemokraadid paljuski seisavad – sidusus, laste ja naiste teemad –, on väga olulised. Aga ma lihtsalt tundsin, et minu jaoks on kuidagi loomuomasem toetada seda liberaalset ja vaba, ettevõtlusele suunatud poolt. Iseenesest on minu jaoks see sotside ja Reformierakonna koalitsioon selline päris hästi teineteist tasakaalustav ja üllatuslikult päris hea. Võib-olla see jätkub!

Mille poolest IRLi ja Reformierakonna juhtimismudelid teie hinnangul erinevad?

(mõtleb) Mõlemad on suured organisatsioonid. Kindlasti üritavad mõlemad ka oma liikmeskonda laialt kaasata. Eks ikka on lai baas ja tipp, kes püüab laeva juhtida, aga mõlemas erakonnas saab oma arvamuse välja öelda. Mõlemas erakonnas olen saanud panustada küll, ja kuulen ka, mis toimub. Mina ennast ahistatuna ei tunne.

Kui dalai-laama Eestit külastas, kohtusid temaga IRLi ministrid, mitte Reformierakonna omad. Teie kui Eesti Budismi Instituudi juhatuse liige – mis te sellest mõtlete?

Ametlikult ei kohtunud ta mitte kellegagi, juhin tähelepanu. Loomulikult tunnen suurt kahetsust, et Eesti poliitiline eliit on valinud Hiinaga suhtlemisel n-ö suhete hoidmise tee.

Kas teie Eesti Vabariigi ministrina kohtuksite dalai-laamaga?

Kindlasti ei ole Eesti Vabariigi üks minister avalikke kohtumisi puudutavates otsustes täiesti iseseisev. Selles asjus peab olema valitsuses ikkagi laiem konsensus. Aga mina olen dalai-laamaga kohtunud päris mitu korda ja olen ka aidanud tema visiite korraldada. Ma arvan, et Tiibeti kultuur on üks suur varasalv. See on selline vastuoluline olukord nagu elus ikka, et just sellised suured kultuurid, mis propageerivad vägivallatust, satuvad ise võib-olla kõige suurema vägivalla ohvriks. Minul on olnud budistlikest vaadetest elus väga palju abi. Ma olen justkui leidnud sealt kõige loogilisemad mõttekäigud ja kõige toimivamad lahendused.

Kas leiate, et Reformierakond peaks olema Tiibeti küsimuses julgem ja toetavam?

Ma arvan, et me kõik peaksime mõistma seda, et kui me räägime Krimmi annekteerimisest, Ukraina olukorrast – loomulikult on Tiibet vahemaade mõttes kaugemal –, aga seal aset leidnud vägivald ei erine kuidagi sellest, mis toimub siin lähemal. Ja dalai-laama ei nõua juba ammu enam Tiibetile täit iseseisvust, vaid siiski kultuurilist autonoomiat ja seda tuleks minu hinnangul toetada.

Te olete mitu korda maininud, et Eesti ühiskonnas kehtivad mitmed dogmad, mida keegi ei julge kahtluse alla seada. Millised?

(mõtleb) Millistele täpsemalt viidata, arvan, et neid on üsna palju.

No nimetage mõni.

Kas või seesama alateadlik teadmine, et meesterahvas teenib kõrgema palga ja vastutab pere majandusliku käekäigu eest ja naine…

On see tõesti dogma, mida Eestis ei arutata?

Ei, arutatakse küll! Okei, kui me räägime sellistest asjadest, mida ei arutata, noh, ma arvan, et neid on ka hakatud arutama. Kas või seesama küsimus, mis puudutab vene rahvusest eestimaalasi, eks ole. Ma arvan, et neid nüüd juba arutatakse.

Selliseid dogmasid meil enam siis ei ole, mida keegi ei julge kahtluse alla seada?

Kindlasti meil on selliseid dogmasid. Ma ei tea, kas või narkootikumide debatt. Sisuliselt täiesti olematu, eks ole. Maailmas on juba mitmeid näiteid, kus on kasutusele võetud väga ekstreemseid ja võib-olla liberaalsemana tunduvaid meetmeid, aga mis reaalselt näitavad, et on tulemusi kuritegevuse vähendamise, ka tervise ja nende näitajate poolest, mis narkomaania riigile maksma läheb. See debatt on meil veel suhteliselt olematu, ma arvan.

Ja mis teie vaade sellele on?

Praegune olukord on hirmuäratav, eks ole, ja ilmselt see debatt ja mingite uute lahenduste otsimine on mingil hetkel vältimatu.

Milliste lahenduste otsimine siis? Mida võiks ette võtta?

No kuidas vähendada seda kuritegevust, eks ole. Või kui me vaatame seda Šveitsi näidet vist, kus heroiini tarbimine toimub haiglas kontrollitud tingimustel, ja sellega on kõrvaldatud kogu see kuritegevuse pool, mis läheb tegelikult lõpuks ühiskonnale palju rohkem maksma kui narkomaania ise.

Et võiks ka nii teha?

Ei oska praegu seda täpselt öelda. Loomulikul mitte! Selleks tuleb märgatavalt pikemalt seda asja arutada, ka spetsialistidega. Mina kindlasti pole üks neist. Aga ma arvan, et see, et neid asju arutatakse, on ülioluline.

Aga mis te arvate, miks ka Reformierakond seda oma programmis ei maini?

Võib-olla ei ole meie ühiskond veel valmis selleks, võib-olla pole asjad veel piisavalt halvasti. Aga ma usun, et me jõuame sinna üks hetk. Ma arvan, et sellest saab teema, aga praegu on sisejulgeolekus ilmselt peetud teisi teemasid oluliseks.