Homme, 15. novembril esietendub „Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale”. Näitlejad Üllar Saaremäe ja Jaanus Rohumaa rääkisid Müürilehele sellest, kuidas Siddhartha lugu nende elus aja jooksul muutunud on, kuidas see lõpuks lavale sai ja kuhupoole nad ise kaldu on. Selgus ka, et kõik see, mis etendusest varasemalt avalikkusele välja imbunud, juhtub esimese viie minuti jooksul – olles seega justnagu treileriks ja päris sisu näeb ikkagi ainult etendusel. Kõiki neid keerde ja pöördeid kuulates tekkis teadmus, et „Siddhartha” ei ole lavastus. Pigem on see ühe sõpradegrupi aastatepikkuse elukooli kogemus, kuskil kajama jäänud mõtetest sündinud koostöö, mis formuleerub etenduseks ainult neljal novembrikuu õhtul.

Jaanus Rohumaa ja Üllar Saaremäe

Te lugesite seda teksti esimest korda mitukümmend aastat tagasi – mida te sellest siis arvasite ja mida nüüd?

Üllar: Kui ma „Siddharthat” esimest korda lugesin, siis oli see väga põnev ja vaimselt väga inspireeriv… ja mul jäi täiesti kahe silma vahele selle loo lõpueelne osa, mille ma avastasin kuskil kolm-neli aastat tagasi. Indias olles lugesin raamatut uuesti – just seda osa, mis juhtub selle mehega, kui talle tuuakse ta poeg. Noorena lugedes ei pööranud ma sellele mingit tähelepanu ja kui ma ka rääkisin kellelegi sellest loost, siis jätsin selle osa välja, sest see ei olnud minu jaoks oluline. Ma olin selle täielikult mälust pühkinud, sest see oli minu jaoks üks mõttetuimaid perioode Siddhartha elus – ta muutis kardinaalselt oma senist elu, jõudis mingisse täiesti uude kohta – ja siis korraga mingi pätaka pärast hakkab seal askeldama, eks. Mingi mõttetu isaarmastus ja põdemine ja…Ausalt, ma olin ära unustanud, et seal selline asi üldse olemas oli. Nüüd, olles Indias, lugesin üle ja mõtlesin, et mida? Kas Hesse on vahepeal juurde kirjutanud või? Ma julgen öelda, et mul pole ühegi teosega tekkinud selliseid kontraste.

Tekst on teis seega küpsenud üsna kaua. Kuidas see äratundmine tuli, et nüüd ja praegu tuleb asi ära teha?

Jaanus: Ta tuli sellest, et paar aastat tagasi tõusis uuesti päevakorda see kohalejõudmise ja eneseotsingute teema ja tegelikult ka see Indiasse minek muutus massiliseks ja siis ma hakkasin ka endalt küsima, et mis siis toimub tegelikult? Meenus, et meil on see materjal olnud kogu aeg ootamas ja pöördusime siis Kaarel Kuurmaa poole, et ta aitaks selle näidendiks kirjutada, võttes alguspunktiks Hesse sellise nii-öelda mõistuloo ja panna see tänasesse päeva. Tahtsin ka seda, et see oleks filmilik, tegevuspaigad vahelduksid, tegevus toimuks pisut Eestis, aga enamjaolt Indias. Kaarel Kuurmaal oli tänu oma õpingutele Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kogu vajalik taust olemas, lisaks dramaturgiline kogemus. Nii me hakkasimegi Üllariga otsima põhikujundeid ja siis leidsime, et ega meil seda kuhugi väga lükata ei ole. Kuuekümneaastaselt on võib-olla hoopis uued mõtted ja tegemised.

Kuidas see kahasse teksti kirjutamine välja nägi?

Jaanus: See on väga intiimne. (Paus.) Ma ei tea, kas ma tohiks sellest üldse rääkida, aga me hakkasime üksteisele kirju kirjutama, et kombata, kas me tajume seda stilistikat ühtmoodi ja neid hääli, mis seal sees on. Võtsime aluseks sellesama situatsiooni, kus ühel sõbral palutakse tema ammust sõpra otsima minna. Antud sõbraga ei seo teda selleks hetkeks enam kuigi palju. Kuidas need kaks maailma põrkuvad – üks on teinud elus meeletuid otsuseid ja olnud elus väga äärmuslik, teine seevastu on läinud konservatiivsemat teed ja liikunud väikeste sammudega mööda hierarhiat.

Kui suur see etenduse ümber koondunud meeskond kokku on?

Üllar: Meiega koos on selle asja kallal toimetamas tosin inimest.

Jaanus: Helikujundusega tegelevad Kostja Tsõbulevski ja Külli Tüli. Gabriela ja Tõnis Liivamägi teevad videot. Ausalt öeldes ma ei oleks osanud taolist tulemust oodata, kuna mu fantaasia on niivõrd piiratud. Paratamatult on nii, et kui sa teed midagi sellist väljaspool igasuguseid struktuure, siis ainuke võimalus on loota sõprade abile. See, et me siia Salmesse tulime, oli väga õige otsus. See etendus tahab saada suurt pinda, suurt ruumi, et oleks natuke õhku. Kui me oleks teinud kuskil keldris, siis oleks sõpradega saanud kõik etendused ära täita, nüüd on ka teistel võimalus vaatama tulla.

Ühtaegu lavastaja ja näitleja olla on ilmselt üsna keerukas. Kui palju on laval näitleja Rohumaad ja kui palju on lavastaja Rohumaad?

Jaanus: Vot selle kohta ma ütlen niimoodi, et ega ma ilma Üllarita selliseid trikke ei tee. Ainult nii on see võimalik, kui sul on kõrval inimene, keda sa täielikult usaldad.

Foto: Gabriela Liivamägi

Kui te tuttavaks saite ja mingeid asju ajasite, kas te siis kujutasite ette, et see ongi nüüd see tee, mida te elus käima jääte?

Üllar: Minul oli küll see valik väga kindel. Ma ei tahtnudki midagi muud kui näitlejaks ja teatrisse. On olnud väsitavamaid aegu ja olnud mõtteid küll, et hakkaks nüüd midagi muud tegema, aga need on ka jäänud mõteteks. Kindlasti ei olnud aimu ühest, teisest, kolmandast loomingulisest võidust, aga seda ma teadsin küll, et teatrisse ma jäängi. See kutt, kes kakskümmend viis aastat tagasi lavakasse astus ja see mees, kes praegu siin istub, on, jah, sama rada käinud. Aga kui nüüd edasi mõelda, et mida vastaks samale küsimusele kuuekümne üheksa aastane mees, siis seda ma ei oska öelda.

Kui nüüd võtta need kaks tegelast lavastusest, siis kuhu poole te ise kaldu olete?

Üllar: Kaldu… Kipun arvama, et mina olen kaldu selle tegelase poole, keda Jaanus mängib. Kõrvaltvaataja silme läbi vaadatuna ei ole ma lasknud käest asju, mida ma olen saavutanud – nagu teeb see minu mängitud tegelane, kes on 90ndate alguses jõudnud kauboikapitalismi võtmes väga kõrgele ja siis korraga jätab selle kõik. Kuigi, minus on täielikult olemas olemas ka see teine pool, kellel on võime kõik pikalt saata.

Jaanus: Meie sees on surematu hing… ja kui me teinekord teda kuulda võtame, siis on need väga kirkad hetked. Ma arvan, et inimene liigub selleks, et ta oleks lõpuks üks, et saaks ületada kõik need vastuolud, mis temas on. Tore, kui see juhtub enne surma. Ma arvan, et me mõlemad liigume, me oleme teel ja ma arvan, et Siddhartha on suurepärane peatuspaik.

„Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale”
Tekst: Kaarel Kuurmaa ja Jaanus Rohumaa
Lavastajad: Jaanus Rohumaa ja Üllar Saaremäe
Kujundus: Mae Kivilo ja Gabriela Liivamägi
Heli: Kostja Tsõbulevski ja Külli Tüli
Valgus: Priidu Adlas
Osades: Üllar Saaremäe, Jaanus Rohumaa ja Kristiina-Hortensia Port
Esietendus 15.11.2013 Salme kultuurikeskuses