Eesti kaasaegse kunsti näituse „Kehamaterjal” Viljandi Linnagaleriis on koostanud kohalikud kooliõpilased, täites oma gümnaasiumi õppekava kohustusliku uurimistöö osa. Gregor Taul avab näituse tagamaid ning annab hääle keskkooliõpilastele kaasaegse kunsti kuraatorite kasvulavalt.

1

Õpilased näitust paigaldamas. Foto: Gregor Taul

Susan Sontag hakkas 1947. aastal 14-aastase tütarlapsena päevikut pidama ning kirjutas oma esimese sissekandena üles oma toonased aated.

„Ma usun
a) Et pole olemas isikulist jumalat ega elu pärast surma.
b) Et maailma kõige ihaldusväärsem asi on vabadus olla iseenda vastu aus.
c) Et inimesi eristab vaid intelligentsus.
d) Et igasuguse teo ainsaks hindamiskriteeriumiks on selle mõju inimese õnnelikkusele / õnnetu olemisele.
e) Et ükskõik millise inimese elust ilmajätmine on väär.
[Sissekanded „f” ja „g” on kaduma läinud.]
h) Ma usun, lisaks eelnevale, et ideaalne riik peaks olema tugeva keskvõimuga, kus valitsus omab kontrolli kommunaalteenuste, pankade, kaevanduste + ühistranspordi ja kunstitoetuste üle, lisaks kindlust sisendav miinimumpalk, puuetega inimeste ja vanurite toetused. Lapseootel naiste riiklik toetus sõltumata sellest, kas laps on seaduslik või mitte.”(1)

2

Kuigi ma hakkasin ise päevikut pidama Sontagist pisut nooremana, pidin ootama veel mitu aastat, enne kui olin piisavalt küps, et üldse oletada millessegi uskumist. Ma olin 16–17, kui hakkasin iseseisvalt mõtlema, tundma põhimõtteliselt huvi selle vastu, mida mulle koolis õpetati, ning kui mõistsin ühtlasi, et minu puhul on kümme aastat kooliskäimist raisku läinud, palju kallist aega ja õpetajate tööd on kulunud asjatult. Juukseid katkudes fantaseerisin kõigist nendest tuhandetest aastatosinatest, mis Eestis ja mujal mööda kooliseinu maha nirisevad. Mäletan teravalt, kui kirjutasin päevikusse, et ma tahan olla õpetaja just seepärast, et teoreetiliselt peaks ju olema võimalik 12 ülipika aasta jooksul koolist välja lasta ainult kullatükke.

Nüüd, lõpetades oma esimest ainekursust gümnaasiumiõpilastele (kooliõpilasi on olnud keerulisem õpetama pääseda kui üliõpilasi), on põhjust juurelda, kas see kaasaegse kunsti kureerimise aine – unikaalne kogu maailmas – on kutsunud minu õpilastes esile vajaduse oma uskumiste eest barrikaadidele minna? Õigemini jah, enne kaitsetõkete rajamist on meil vaja sünnitada sontaglikult tõeline usk ja ausus enese vastu. Kuidas saavutada olukord, kus õpilased püstitaksid maailma kohta postulaate nii, nagu Sontag seda tegi?

3

Samas on oluline, et veel mitte päriselt täiskasvanud inimese (ei käi tööl, ei vastuta rahaliselt jne) uskumised jääksid päeviku tasandile ega konkureeriks teistega n-ö vaba turumajanduse reeglite järgi. Ma arvan, et just sel põhjusel ei kuule me enamasti midagi kunagistest üheksa-aastastest imelastest pianistidest või viiulivirtuoosidest, sest nad ei kasvanud lapsekingadest elutervelt välja ega osanud suhestuda tõelise konkurentsiga, kus sa pead lisaks oma imelisele talendile pidama ülal peret, majapidamist, eakohaseid hirme jne.

4

Mida kujutab endast sellises kontekstis gümnasistide kureeritud kaasaegse kunsti näitus, millest võtavad osa mitmed lugupeetud eesti kunstnikud, nagu Flo Kasearu, Liina Siib, Ly Lestberg, Edith Karlson ja Art Allmägi? Mäletan arusaamatuse tunnet, kui sattusin 2013. aastal Viljandi Linnagaleriis esimesele õpilaste kureeritud näitusele, kus oli teiste hulgas eksponeeritud mitu teost, mille kohta teadsin, et need pärinevad Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti kogust. Kas need õpilased on imelastest kuraatorid? Kuidas nad need teosed siia said? Millal ma viimati nii tummist ülevaadet uuest eesti kunstist nägin? Või on need teosed siiski õpilaste kureeritud näitusel kuidagi vähem sügavad? Olgu sellega, kuidas on, aga ma arvan, et see Kristjan Mändmaa (Viljandi Kunstikooli direktor), Monika Mändmaa (Viljandi Gümnaasiumi kunstiõpetaja) ja Eve Kiileri (kuraator ja kunstihariduse doktorant) algatatud formaat on fantastiline platvorm kaasaegse hariduse üle arutlemiseks.

Siinkohal annaksin sõnajärje üle õpilastele endile, kellel palusin kommenteerida kunsti(haridust) nende koolis. Lõpetuseks ka mõned noorte kuraatorite stiilinäited – õpilased tegid kunstnikega intervjuud, mille põhjal koostati näitusele kunstnike ja kunstiteoste lühitutvustused.

5

Annemai Mutso

Minu kool on kodune. Sisearhitektuuri olemasolu polegi tunda, sest see on saanud nii omaseks nagu terve keha. Betoonsed värvilahendused koos musta ja valgega ei mõju rusuvalt. Hallil põrandal võiks villastes sokkides või isegi paljajalu kõndida. Valvelauas istuv tädi Reet ütleb hommikul igale õpilasele tere ja ta ei väsi sellest. Kell 7.10 pääseb koolimaja uksest sisse ja kell 8 tuleb lahkuda. Võiksin oma koolis öö läbi olla, kui see vaid võimalik oleks. Ventileeritud õhk, juustune garderoob, avarad aknad, mille mustad ribikardinad ettearvamatult ja iseenesest ette tulevad, et säästa õpilasi liiga kuuma päikese eest. Merike Estna päike paistab hiiglaslikult vihikulehelt alati olenemata ilmast. Roheluse eest hoolitseb geograafiaõpetaja, potililli tuleb märkamatult juurde. Valida – suuna, vabaaine, kehalise kasvatuse bloki, toidu – saab igal sammul. Valida on keeruline. Kool on valinud, et laseb noortel kaasaegse kunsti näitust kureerida. Õpetaja aitab meid. Tekivad teistsugused mõtted. Kool laseb ennast seestpoolt süüa, aga vabadus kaotab selleks vajaduse.

6

Geitrud Kristjohann

Kaasaegse kunsti kureerimise kursus on vahetu kogemus ja annab sissevaate keerulisse süsteemi, mida ma muidu ei kogeks. Kaasaegne kunst õpetab mind nägema elusat – lihtsates asjades, loomulikes protsessides, õieti igal pool meie ümber. Kunst võib olla midagi kerget või vähemalt kergesti teostatavat, millega saab hakkama igaüks. Kunst on võimeline jõudma lihtinimeseni, see ei ole enam midagi sellist, mille mõistmiseks peab seitse aastat õppima ja kümme aastat praktiseerima. See aga ei tähenda, et kaasaegne kunst oleks alati lihtne. Ei, pigem on see sageli vastupidi. Ma näen, et kaasaegne kunst kõnetab inimeste isiklikke probleeme, kuid tuletab samas meelde, et lõppude lõpuks on draama sinu enda peas. Tuleb käsile võtta enese väärtushinnangud ning kasvada õpitud teadmiste kaudu.

7

Kamilla Selina Lepik

Kaasaegse kunsti üks läbiv eesmärk näib olevat soov inimesi mõtlema panna. Kas sama kehtib ka kaasaegse koolisüsteemi kohta, kus peaksime info tühipalja ammutamise asemel omandama iseseisva, analüüsiva mõtlemisoskuse? Meie kooli sisustavad Merike Estna teosed – tuleb tõdeda, et oleme veetnud sõbrannadega meeletult palju vahetunde, arutledes selle üle, mida need kerad sümboliseerivad. Kuigi mu sõbrannad väidavad, et nad ei huvitu kunstist ega mõistagi seda, oleme pakkunud kambakesi maalide seletuseks välja väga palju erinevaid variante. Julgen väita, et need vestlused jäänuks pidamata, kui meie koolimajja oleks valitud mõned n-ö traditsioonilisemad maalid. Minu arvates on see suurepärane näide sellest, kuidas kaasaegne kunst suudab intrigeerida, kütkestada ja paeluda ka neid, kes esmapilgul end sellest distantseerivad.

8

Kerly Ritval

Kunstiharidus. Minu arust tuleks alustada kunsti õpetamist sellest, et hajutada müüt – mis on noorte seas tekkinud ameerika sarju vaadates –, nagu kunst tähendaks ainult Leonardo da Vinci „Mona Lisat” või hullude loojate abstraktseid teoseid, millest keegi aru ei saa. Äkki aitaks siinkohal seegi, kui õpetajad võtaksid kunstiajalugu tutvustama hakates esimese asjana ette kunsti ja raha omavahelised suhted: kuidas ja millistes tingimustes tekib kunstiteose väärtus, kui jõukalt elavad galeriikunstnikud jne. Mulle tundub, et paljud noored käivad gümnaasiumis (vabatahtlikult) ainult selleks, et koguda teadmisi, mis peaksid aitama neil kunagi raha teenida. Raha mainimisel ärkaks ka tagumises pingis tukkuv õpilane (tulevane ettevõtja). Eesti kunstiväljal ei ole piisavalt raha, firmajuhtidele ei tule aga pähe sponsoreerida loojaid nii, nagu toetatakse näiteks sportlasi. Ma arvan, et kunstiõpetuse kui õppekava kohustusliku aine eesmärk peaks olema käeliste oskuste arendamise asemel üldise intelligentsuse kasvatamine. Seega lasub just kunstiõpetajatel tähtis ülesanne – nad peavad kindlustama selle, et eesti kunstnikel oleks ka tarbijaid. Hästi korraldatud kunstiõpetus võiks tagada, et tulevikus viivad emad-isad oma lapsed nädalavahetusel galeriidesse.

Teoreetilise poole pealt tuleks utsitada õpilastes seoste loomise oskust. Nad peaksid tajuma, kuidas nende igapäevased tegemised seostuvad kunstiga ning kuidas see omakorda on seotud minevikuga. Alustuseks võiks õpilane vaadelda kunstiteosena iseennast: värvitud juuksed, tätoveeringud, riided, iPhone – tegemist on laia kultuurilise taustaga massikultuuri elementidega, millele toetudes võib luua seoseid eelnevate ajastutega jne. Lõpetuseks: strateegiliselt on väga halb mõte alustada kunsti tutvustamist kiviajaga, sest siis võime kindlad olla, et õpilastel tekib kunstist väga igav esmamulje, mida on hiljem raske murda.

9

Annemai Mutso Henri Hütist ja teosest „Rhythm is a Dancer”.

Henri Hütt on noor etenduskunstnik, kes tegeleb interdistsiplinaarse ehk erinevaid valdkondi kaasava kaasaegse kunstiga. Pärast gümnaasiumis istumist otsustas ta, et äärmuslik ja punk oleks tantsu õppima minna. Performatiivne tüüp. Elab projektielu. Sukeldub endale sobivatesse projektidesse ja naaseb kogemuse võrra rikkamana. Reisib palju, kuid armastab põhjamaist, kergelt introvertset temperamenti. Kolme sõnaga: otsiv, igatsev ja romantiline. Poeesiamees, aga mitte roosa, vaid sinakashall. Oma tantsuotsingutega on ta kompinud äärmusi – vee all lämbumisest laval magamiseni. Ohutus kauguses ohtlikust ning vastupidi. Alastusest vatijopeni. Ringilendlemisest hingetuseni. Kuid higistamine peab olema põhjendatud. Ilma põhjuseta higistamine on absurdne. Ta ei nõua oma kehalt võimatut, pigem katsetab kontekstiga. Videosse kui dokumentatsiooni suhtub kui meeldivasse nõiaringi. Ideed võivad aja jooksul muutuda, kuid kaadrid jäävad alati samaks. Lint ringleb ning kuvand on alles. Hiljem võib ennast vaadates süda kiiremini põksuma hakata. Kuid kuidas panna vaataja süda põksuma? Kuidas panna kõikide vaatajate südamed samas rütmis põksuma?

10

Geitrud Kristjohann Edith Karlsonist ja teosest „Draama on sinu peas: ära vaata maha”.

Edith Karlson on skulptor, kes teadis juba keskkoolis, et läheb õppima just Eesti Kunstiakadeemiasse. Erialaks pidi saama graafika. Sõbranna soovitusel otsustas ta väiksema konkurentsi huvides skulptuuri kasuks kindla plaaniga see pärast esimest aastat graafika vastu vahetada. Vahetust ei tulnudki. Kogedes lähemalt, mida skulptuur endast kujutab, jäi ta selle juurde ega kahetse oma valikut. Nüüdseks on kunstist saanud Edithi jaoks töö. Tema tööpäevad kulgevad kaheksast viieni nagu kõigil teistel, ainult et ateljees. Oma loomingu võtab ta kokku sõnadega skulptuur, tajumine, loomad.

Kunstniku varasem looming oli helgem, siis olid põhimotiiviks erinevad loomad. Viimased teosed, eriti sari „Draama on sinu peas”, on grammi võrra tumedamad ja tegelevad tõsisemate teemadega. Näitusel eksponeeritav installatsioon jätkab sama teed. Idee tekkis sellest, kui Edith leidis ühel päeval tee äärest surnud raudkulli. Lähemal vaatlemisel selgus, et kull oli ära söönud ühe väiksema linnu. Tal tuli mõte teha video, milles ta „vabastab” kulli piinadest. Poole video pealt hakkab aga lint tagurpidi käima, näidates, et paratamatult pole aitamisest alati kasu – kullile probleeme põhjustanud lind pannakse tema sisse tagasi. Kullist sündis skulptuur ja neid tuli juurdegi. Pärast vormi võtmist mattis ta linnud maha. Kogu töös kajastub kunstniku isiklik areng. Edith, olles suur loomasõber, pidi ületama oma hirme, mis kokkuvõttes panid teda surma teise pilguga nägema.

11

Krislin Alertt Kaisa Eichest ja tema teosest „Loves Me, Loves Me Not”

Kaisa on kunstnik, fotograaf, kunstiorganisaator, galerist ja modell. Ta õppis juba keskkoolis kunstikallakuga klassis. Sealt edasi läks ta Tartu Kõrgemasse Kunstikooli fotograafiat õppima. Ta on töötanud galeristina Y-galeriis, moefoto ja stilistika õppejõuna Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ning juhtinud Klassikaraadios saadet „kunst.er”. Praegu töötab ta kahel kohal, lisaks kureerib näituseid, loeb, mõtleb. Oma loomingus tegeleb Kaisa maailma ja selle osade mudeldamise, identiteedi, iseendaga. Teda huvitab kunsti tehes iseendale suunatud vabanemise taotlus.

Näitusel eksponeeritav „Loves Me, Loves Me Not” oli algselt konteksti- ja kohaspetsiifiline – selle mõistmiseks tuleb aru saada Artishoki Biennaali, näituse, kus see esimest korda väljas oli, formaadist. Kunstnik lõi oma teose spetsiaalselt kümne kriitiku jaoks, kelle kriitikatekstid avaldati koos teosega. Töö ise ei põhinenud ainult kahel fotol, vaid pigem performance’il, mis näituse avamisel toimus. See seisnes selles, et Kaisa ei olnud kriitikute tekste veel lugenud ja otsustas demonstreerida oma reaktsioone publikule pulsirütmi kaudu, mis helisüsteemi abil kuuldavaks tehti. Kriitikute tekste luges ette sama neiu, keda me näeme fotol. Selle meetodi nimetas Kaisa heartbeat-rave’iks, sest kui kehas on piisavalt adrenaliini, võib ta väga pikalt n-ö tantsitavas bassirütmis tuksuda. Teisalt on teos seotud tütarlapsega, kellega Kaisa tutvus ühel luuleüritusel. Ta on siiani temast lummatud, kuna hoolimata oma raskest haiguslikust seisundist (või pigem just tänu sellele?) on ta sedavõrd ilus, särav, lahke, rõõmus ja avatud inimene.


Näitus „Kehamaterjal” on Viljandi Linnagaleriis (Tallinna 11) avatud 1. aprillist 16. maini, E–R 10–20 / L 9–16.
Kuraatorid: Krislin Alertt, Kamilla Selina Lepik, Annemai Mutso, Kerly Ritval ja Geitrud Kristjohann
Juhendajad: Laineli Parrest ja Gregor Taul
Kunstnikud: Art Allmägi, Sveta Bogomolova, Flo Kasearu, Kaisa Eiche, Henri Hütt, Edith Karlson, Fred Kotkas, Ly Lestberg, Urmo Mets, Maarit Murka, Evi Pärn ja Liina Siib


1. Tsiteeritud Susan Sontagi teosest „Reborn. Journals & Notebooks 1947–1963”, New York: Picador, 2008, lk 3. Sontagi päevikumaterjali koostas ning toimetas avaldamiskõlblikuks tema poeg David Riff.