Kultuuriblogi Kaktus on omaalgatuslik veebiväljaanne, mille eesmärk on lasta kõlada noorte kultuuri- ja kriitikahuviliste arvamustel. Kaktuse peatoimetaja Paul Raud vastab Müürilehe küsimustele.
Tutvustate end kui paika, „kus noored kirjutavad kultuurist: filmist, kirjandusest, kunstist, muusikast, tantsust, teatrist ja kõigest, mis sinna vahepeale jääb”. Kultuuriajakirjanduses ei tohiks erinevaid valdkondi puudutavast kriitikast puudust olla, mistõttu võib küsida, et millest oli blogi loomine ajendatud? Ega ometi avaldamiskanalite vähesusest – või ka sellest, et noorte kriitikute hääli pole kultuuriajakirjanduses kosta? Miks luua kultuuriblogi Kaktus just nüüd?
Kurb tõsiasi on see, et nooremale lugejale suunatud kultuuriväljaannete Hea Laps ja Täheke ning küpsema autorkonnaga Vikerkaare, Loomingu, Müürilehe, Sirbi ja teiste vahel haigutab siiski auk. See oli algselt Värske Rõhu ülesanne, aga kahjuks võib seal kohata vaid vahel harva nooremate kui 18-aastaste tekste. Mis puudutab kriitikat, siis selles osas on tühimik veelgi suurem ning selle täitmiseks Kaktus loodigi. Kaktuses ilmuvad retsensioonid ei ole kindlasti nii professionaalsed kui nood, mis ilmuvad prestiižsemates väljaannetes. Autoriteks on noored vanuses 14–20. Kaktuse teine põhiline ülesanne ongi need vähesed kultuurihuvilised noored kokku viia, ärgitada neid kriitikat kirjutama ja lugema. Näidata, et kultuur on lahe!
Kaktus on avatud rühmitus, mis tähendab sisuliselt seda, et algatus koondab ühtpidi ligi paarikümmet noort arvustajat, teisest küljest olete aga avatud uutele kirjutajatele. Milline on blogi toimimispõhimõte – kas igaüks võib postitada mida iganes (nagu toimib näiteks nihilist.fm) või loete, kommenteerite ja toimetate siiski üksteise tekste enne avaldamist?
Kaktusel on oma toimetus, millesse kuuluvad peale minu veel neli toimetajat – Saara Liis Jõerand, Maria Koff, Mariin Lõksuhiir ja Erik Richard Salumäe –, ning kujundaja Marie Tombu. Kaktus toimib iseenesest nii nagu iga endast lugupidav kultuuriväljaanne. Toimetajad loevad autorite tekste, parandavad, kommenteerivad jne. Sisu me samas ei puuduta ja arvamus on üksikisikute, mitte rühmituse oma. See hoiab ära kallutatud pahatahtlikkuse (mida esineb kahjuks päris tihti juba mainitud nihilist.fm-i lehel) ning aitab hoida mingitki kvaliteeti. Erinevalt paljudest kultuuriväljaannetest ei keskendu ükski toimetaja ühele kindlale valdkonnale, vaid kõik loevad kõigi tekste.
Milliseid kaastöid võiks Kaktusesse saata ja kui kogenud kaasautoreid enda sekka ootate? Kas lisaks arvustustele on plaanis edaspidi ka teiste žanritega jätkata?
Praegu ootame me siiski vaid arvustusi, mis räägiksid just värsketest asjadest. Muidugi ei välista me tulevikus ka teisi žanre (intervjuud, artiklid, omalooming jne). Ent juba kevadel on plaanis kajastada aktiivselt ka kirjandusfestivali HeadRead, mis on noortele üsna tundmatu ja võiks leida suuremat tähelepanu. Kaasautorid võiksid olla umbes 14–20-aastased, aga kui autoriks pürgib natuke noorem/vanem inimene, siis pole seegi mingi probleem.
Lisainfot vaata Kaktuse Facebooki lehelt.
