Positivuse festivaliprogrammi kuulusid tänavu lisaks suurepärasele muusikavalikule ka mitmed töötoad. Iiris Viirpalu külastas neist kaht: kontaktimprovisatsiooni ja capoeira töötuba ning pani kirja mõned muljed osaleja vahetust perspektiivist.

Kontaktimprovisatsiooni töötuba viis läbi Läti kontaktimprovisatsiooni treener ja tantsija Inese Upeniece. Esimeses osas demonstreeriti publikule koos ühe capoeira-harrastajaga lihtsamat kontaktimprovisatsiooni, seda, kuidas puudutustepõhine kontakt tekib, kuidas seda eri liine pidi ja liikumist katkestamata hoida. Asjaga varem kokkupuutumatute üllatuseks ja ehmatuseks näidati peagi ka kõrgeid tõsteid ja maapinna toel sooritatavaid liikumisfraase. Kahe inimese füüsilisest suhtlusest kumas läbi kergusetaotlus, reageering oli kiire, teiseteise kehadega sobitati oma individuaalsust oskuslikult ja tulemuslikult, arvestades, et see oli ka juhendaja jaoks tõeline improvisatsioon – ta polnud varem kohtunud noormehega, kes talle demonstratsiooniks appi tuli. Töötoa teises osas said julgemad publiku seast ise kätt proovida: asuti lava ette, leiti paarilised ja asuti juhendaja näpunäidete kohaselt lihtsamaid kontaktielemente läbi improviseerima. Tõeliselt suur rõõm oli avastada, kuivõrd palju rahvast töötubades osalema soostus: kohe kärmelt oldi valmis jalatsid puujuurtele jätma, platsile tulema ja katsetama. Peasüüdlase rollis oli siin ehk festivalimeeleolu, mis inimesi avatuna ja uute kogemuste otsingurajal hoidis.

Siiani olen kontaktimprovisatsiooni teinud inimestega, keda mingil määral varemgi tean, kelle puhul olen enam-vähem kursis ka nende eelneva liikumiskogemusega. Seetõttu oli võõra lätlasega kontakti katsetamine minu jaoks omal moel uudne ja põnev kogemus. Kontakt sobibki hästi võõraste inimeste puhul, kuna see vabastab pingetest ning aitab inimesel õppida oma kehaga usalduslikku suhet looma ja paarilise reageeringuid märkama. Inimene, kelle liikumispagas veidi pisem, õpib oma keha kohta kahtlemata palju: kuidas tema jalad teda kannavad, kuidas raskust jaotada, teise ja keskonnaga (milline on aluspind) arvestada, kuidas just tema kehal kõige mugavam liigutusi sooritada, kus on ta piirid, millest üle ei tasuks astuda. Eelkõige – kuidas luua ja säilitada kahe keha vahelist tasakaalu.

Capoeira avapauguks kõlas Ladina-Ameerika päritolu löök- ja keelpillide improvisatsiooniline live-etteaste, mis õige pea kasvas üle erinevate esinejate füüsilisteks sooloimprovisatsioonideks. Capoeira on ootamatult sarnane kaasaegse tantsuga ja vice versa, oli huvitav jälgida ja mõistatada, kuidas ja mis ulatuses paistis trupiliikmete liikumis- ja tantsukogemus silma nende isiklikust liikumiskeelest. Ühe noormehe liigutuste tagant aimas mu pilk läbi kumavat breigielemente – võib-olla oli tegu breiktantsijaga, kes oma kogemuste mitmekesistamiseks otsustanud veidi eksootilisemaid ja teistsuguseid alasid proovida? Kõike saatis iseloomulik küljelt-küljele hiiliv samm, kaslaslik kehahoiak. Tempo kiirenedes lisandus võitluslikkus, liigutused läksid järsemaks, amplituudid kasvasid ja trikid (hüpped, saltod) kuhjusid üksteise otsa. Üksipulgi jälgides täheldasin veel mõndagi capoeira‘le iseloomulikku, mida ei kohta läbiva joonena ei enamikus võitluskunstides ega tantsustiilides: astumisel toetatakse keharaskus ette, aga siis tõmmatakse kohe jälle tagasi, mille tekib pendeldav ja hüplev kõnnak, justkui kõheldes, kas minna või mitte, kas anda vastasolijale uus impulss või mitte. Otsekontakti on, aga vähe, pigem meenutab see oma ringja ja ettevaatlikuna näiva liikumisega kass-ümber-palava-pudru mängu, kus käppa nagu ettevaatlikult sirutatakse, ent siis kohe tagasi tõmmatakse, et mitte kõrvetada saada. Ka tsentri madaldamine ja maapinna ligi hoidumine süvendas eeltoodud muljeid. Hiljem õpetati soovijatele lihtsamaid samme ja liikumiselemente, seejärel moodustati ring ja hakati pillimängu ja hüüete saatel äsjaomandatut rakendama. Kui kontaktimprovisatsiooni puhul näisid inimeste näod keskendunud ja tähelepanelikud, siis sedakorda vaatasid mulle ringist vastu liikumisest rõõmu tundvad ja tantsivad energilised inimesed, kes ei tahtnud sugugi, et töötuba läbi saaks.

Minu kui osaleja jaoks said töötoad lisanüansi keelebarjääri näol. Et kogu tegevust koordineeriti üksnes läti keeles ning minu paariline ei tundnud end inglise keeles väljendades sugugi kindlalt, oli mul võimalik toetuda ainult sellele, mida nägin ja kuidas kontaktimprovisatsioonis kehad suhtlema hakkasid. Kogu kindlus peituski minu oma kahes jalas, kätes ja füüsilises võimekuses. Mõistsin juba pärast paari esimest liikumiskatsetust, et tänu sellele kuulan oma keha rohkem: tajud on teravamad, kui verbaalne külg lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teises välja libiseb. Kogemuslikkuse aspekt sai domineerivaks ja lasin end sõna otseses mõttes kehal juhtida, vabanesin pingest, üleliigsest mürast, mis infotulva kujul pidevalt ümbritseb ja langesin kergelt meditatiivsemasse seisundisfääri. Keel ei olegi liikumise puhul oluline, nagunii suheldakse puute ja kontakti kanaleid pidi, mis tingimusena loob võimalustest tiine mitteverbaalse ruumi.

Nii kontaktiimprovisatsioon kui capoeira on mõlemad dialoogilised suhtlused kehakeeles. Üht ilmestab teatav distants, teist äärmine lähedus. Minul tekkis kogetu tulemusena tahtmine vabalt liikumisvoogudesse sukelduda, keha ise tahtis vooluga kaasa ujuda, vaadata, kuhu kujunevaid radu pidi võimalik jõuda. Festivalimeeleolus ja -müras enda ühele rahulikule ja tähelepanunõudvale tegevusele fokuseeimine sai minu puhul lausa omaette väljakutseks. Kuidas kutsuda oma teravdatud taju kehasse tagasi, minna retkele siseilma, kui ta tahaks tegelikult koos minuga rinevate lavade ja kirjude inimeste vahel ringi joosta ja muusikat nautida?

Kontaktimprovisatsioon ja capoeira laadisid mind aktiivsest füüsilisest tegevusest kantud energiaga sel määral, et isegi minimaalsed unetunnid näisid piisavaina, et alustada uut festivalipäeva. Nüüd juba täiesti pärani meeltega. Ja uudishimulikult, sest, kord juba keha kuulatanud, on märksa kergem endasse imeda ka ilusaid helisid.