Endine Eesti Ekspressi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja proovib kõnetada nii eestlasi kui venelasi. IRLi nimekirjas kandideerides võtab ta väga suure riski ja tagasiteed endise elu juurde ei ole. Riigikogus kavatseb ta pärast õige ukse leidmist tegeleda integratsiooni- ja sotsiaalvaldkonnaga.

Viktoria Ladõnskaja. Karikatuur: Jaan Škerin

IRLi programm ei jäta väga muljet, et tuntakse tõsist huvi integratsiooni vastu. Programmis on näiteks alapeatükk „Eestluse hoidmiseks”. Mida te selle kohta ütlete?

Ma olengi nende programm (naerab). Põhimõtteliselt on esimest korda IRLi ajaloos vene taustaga kandidaat esikohal. Ju nad siis sellega rõhutavadki integratsiooni problemaatikat. Ma olen olnud ju IRLiga koos vaid kaks kuud ja loodan, et edaspidistes programmides on seda rohkem tunda. Olen inimene, kes ei unusta oma identiteeti, ja samas olen selle poolt, et säilitada eesti kultuuri, eesti identiteeti ja Eesti riiki. Aga juba see, et mina olen koos nendega, on suur märk, et nad liiguvad selles suunas.

Kas see on teile samuti vastuvõetav, et programmist jäi välja kodakondsuspoliitika muutmine? Seal ei ole midagi venelaste, näiteks halli passiga laste, olukorra parandamises kohta.

Ma nõustun sellega, mida ütles paar kuud tagasi Jaak Aaviksoo: „Kodakondsuspoliitika on klaar ja selge ning suuri muudatusi see ei vaja.” Aga samas on mingisugused konkreetsed juhtumid, mille puhul võib asja natuke teistmoodi vaadata.

Aga kas halli passi omanike lapsed võiksid saada automaatselt kodakondsuse, kui nad sünnivad Eestis? Praegu peab selleks taotluse esitama.

Me ei saa vägisi kodakondsust pakkuda, kui inimene seda ei taha. Kui ta seda soovib, siis ta kirjutab avalduse. Ma arvan, et see on väga lihtne. Kirjanik Ivanovi konflikt on minu meelest täiesti fiktiivne. Me ei tea, mida arvab Ivanov isiklikult. Paljud usuvad, et Eesti kodakondsus on nagu manna, et kõik tahavad seda. Võib-olla ei taha, võib-olla on halli passiga inimesel väga mugav olla, saab käia ilma viisata nii Euroopas kui ka Venemaal. Võib-olla! Aga selleks et seda tunnistada, ai – natuke valus on öelda Eesti ühiskonnale, et halli passiga on täiesti normaalne olla.

Miks ükski lõimumiskava või -projekt, mida venelaste integreerimiseks tehtud on, õnnestunud ei ole?

Arvate, et ei ole õnnestunud?

Seda näitab kas või see, et neid lõimumiskavasid tehakse pidevalt juurde. Praegugi on see protsess käimas.

Ma arvan, et meil on teatud raskusi selles valdkonnas. Probleem ongi selles, et paljud programmid on tehtud nii, et ühiskonna eestikeelne osa tahab õpetada venelastele, kuidas midagi teha. Meid ei kaasata. Aga tuleb kaasata. Minu jaoks on praegu väga raske teema see vene kanal, mis kas tuleb või mitte – see ei ole päris selge. Olin ju kultuuriministeeriumi komisjonis, kes mõtles läbi, kas seda kanalit on vaja. Ja mina arvan, et on. Ja mitte eestivenelastele, vaid pigem Eesti riigile on halb, kui teatud osa inimestest elab kvaasireaalsuses. Peaks olema mingi infokanal, mis edastaks head toodangut ja mida teeksid venelased ise. Selleks ei ole vaja tuua siia Venemaa opositsionääre, ei ole vaja eestikeelseid ajakirjanikke, kes hakkavad kuidagi robustselt neid asju tõlkima. Vaja on palju raha, poliitilist tahet ja muidugi rohkelt professionaale. Neid tegureid praegu kõiki pole. See on nii pikaajaline protsess, et me saame esimesed reitingud alles viie aasta pärast. Aga siin on ka lojaalsuse küsimus. Kui teeme selle kanali, kas me usaldame selle juhina venelast? Võib-olla ei tea eestlasest juht piisavalt palju vene küsimustest ega räägi piisavalt hästi vene keelt – aga ta on ikkagi meie hulgast. Probleem seisneb selles, et kui kanali juht on mõni eesti ekspert, siis me näitame venelastele, et kanal on tehtud, aga nemad seda inimest ei tea. Siis tuleb käivitada kohe kaks protsessi, kõigepealt kanali ja siis juhi tutvustamiseks, teha korraga topelt tööd. Ma arvan, et tuleb rohkem usaldada. Teatud hulk eestlasi usub siiamaani, et kõik venelased tahavad tagasi nõukogude aega või Putin on kohe südames. Mingisugused sellised stereotüübid on meil siiamaani.

Milles me oleme läbi kukkunud, et niimoodi on läinud?

Osaliselt on selles süüdi meedia, osaliselt hirmud meie sees ja osaliselt ka meie poliitikud. Miks ma üldse poliitikasse läksin? Sest mulle hakkas tunduma esimesi valimisloosungeid nähes, et kaks erakonda proovivad jälle rahvusteemadel mängida. On klaar, et see töötab. Keskerakond ütleb eestivenelastele, et oh te vaesekesed, keegi teid ei kuule, vene koolidele tehakse liiga, kodakondsusega on meil jama. Reformierakond ütleb, vastupidi, et Venemaa on kõige suurem häda, et julgeolekuküsimus on ka siin Eestis kohapeal, et ei olegi vaja neid rohelisi mehikesi, aitab sellest, kui üks erakond viib nad Riigikogusse. Ja pärast valimisi võtame jälle integratsioonikava! Nii eestlastel kui venelastel on selline ajalooline haav. Mingi õhuke nahk tuleb peale, aga on näha, et on veel valus. Tark poliitik tõmbab selle enne valimisi ära, haav on jälle lahti. Ja inimesed lähevad valima ning meenutavad seda kunagi näidatud valupunkti.

Meil tõlgiti äsja kõik seadused inglise keelde. Mis te arvate, kas peaks need äkki ka vene keelde tõlkima?

See on riigi huvides, et inimene teaks, mis seaduste järgi ta elab. Kui tõlgitakse seadusi vene keelde või inglise keelde, siis mul on ainult puhas rõõm. Seadus ei ole salatoimik.

Mida tuleks venekeelsete koolidega teha?

Mõtlesin juba kümme aastat tagasi, et vene kool ei peaks muutuma keelekursuseks. Eesmärk ei pea olema ainult eesti keel. Probleem on metoodikas ja selles, et meil pole piisavalt palju häid õpetajaid. Neid tuleb kuskilt juurde võtta.

Ma käisin Narvas ja nägin, kuidas see asi toimib. Matemaatikat õpetab venekeelne õpetaja vene lastele, aga eesti keeles. Ta võttis paberi ette, hakkas lugema ja ainuke fraas, mille ta otse lastele ütles, oli „lapsed, vaadake, kolmnurk!”. Ma ei taha, et venekeelsetes koolides oleks selline olukord. Samas ei saa me öelda, et nüüd kustutame ära kõik, mis tehtud on. See oleks totaalne kaos. Tuleks tõsta õpetajate palka, õpetada neid juurde, et eesti keelt kõnelevad pedagoogid läheksid vene koolidesse, saaksid aru, et nad võivad ka seal raha teenida ja oma missiooni täita.

Aga äkki ongi valest otsast alustatud? Mida te arvate näiteks Eerik-Niiles Krossi ideest, et kõik lasteaiad võiksid olla eestikeelsed?

Ma arvan jällegi, et kõige tähtsam on inimese tahe. Meil peavad olema ka sellised lasteaiad, mis töötavad vene keeles, sest on perekondi, kus ema ja isa on mõlemad venekeelsed ja ei saagi eesti keelest aru. Nende laps tuleb lasteaiast koju ja suhtlemine ei toimi nii hästi. Mingisugused perekesksed probleemid võivad tekkida. Perekond peaks ise otsustama, mis on nende jaoks oluline, kas nad saavad sellega hakkama või mitte. Aga minu valik oli laps eestikeelsesse lasteaeda panna. Ma arvan, et mida rohkem laps sünnist saati õpib, seda parem. Meil on eestikeelne isa, venekeelne ema. Mina räägin lapsega ja loen talle raamatuid vene keeles, sest ma arvan, et keel peaks olema korrektne ja ilus. Isa räägib eesti keeles. Kakskeelne laps harjub valima kahe variandi vahel, see on mõnus mõttetreening.

Miks peaks üks konservatiivne patrioot andma oma hääle vene nimega kandidaadile?

Eks IRLi kuvand on venelaste seas selline, nagu see on. Esimene kommentaar, mida enda kohta pärast liitumist lugesin: „Nüüd on juba täiesti maailmalõpp saabumas, kui üks juudi perekonnanimega tütarlaps läheb fašistide hulka.” Ja ma mõtlesin, et kui imago on selline, siis kahe kuuga ma ei jõuagi midagi. Aga teen nii palju, kui saan. Seletan, et konservatiivsus ei tähenda, et nad on fašistid või midagi sellist. Aga protsess algab tõesti nullist. Saan aru, et ma olen toode, mis võiks kesta valimiste ajast kauem. Ma tunnen, et minu ees seisab suur töö. Ja ma väga kardan, kuigi olen läbi ja lõhki Lasnamäe tütarlaps ja olen Lasnamäest ka raamatu kirjutanud. Kui vene valija mind praegu ei näe… Kahe kuu jooksul pole PBK, populaarne venelaste kanal, palunud minu käest ühtegi kommentaari. Nad lihtsalt ei maini ega näita mind, ei küsi minu arvamust. Mind ei eksisteeri! Saan aru, et see on strateegiline otsus. Mul ilmus eile (intervjuu toimus 16. jaanuaril – toim.) esimene kommentaar ajalehes Stolitsa (naerab). Äge! Mulle meeldib. Ma loodan, et eesti inimesed tunnevad mind. Et nad näevad, et minust võib koos selle erakonnaga kasu olla. Et ma tõepoolest saan aru, millest ma räägin, ja mul on vastav kogemus. Siis ma väga loodan, et võib-olla nad valivadki mind!

Öelge, kas teil on erakonna sees ka raske? Kui paljud IRLi liikmed peavad venelasi okupantideks?

(Venitades) Ei ole üldse raske. Tavaliselt, kui ma tulen mingi arvamusega lagedale, saadan ka meie pressiesindajale teate. Pole olnud kordagi sellist asja, et midagi korrigeeritakse. Või et ära tule praegu sellise arvamusega välja, või tead, lõikame paar lauset ära või midagi sellist. Vastupidi, just eile rääkisin telefoni teel ühe meie erakonna inimesega, kes küsis, mis on kõige olulisem, kui rääkida rahvusteemadel. Ütlesin, et ausus. Et sa austad teist inimest. Inimesel võib olla teistsugune seisukoht, teine taust, aga sa lihtsalt võtad teda sellisena, nagu ta on (pisarad valguvad silmi). Ma saan suurepäraselt aru, et nõukogude aeg tegi Eesti riigile liiga. Ja samas ma mõistan, et kui Eesti taasiseseisvus, siis eestlased ei tahtnud mingil määral enam siinsete venelastega arvestada. Ja minu taust ongi selline, et saan suurepäraselt aru mõlemast poolest.

See, kes toona käituda oskas, oli Savisaar, kes teadis täpselt, mida teha. Te kirjutasite ka oma raamatus, kuidas ta oli valijatele kui päike, näiteks saatis naistepäevatervituse Odnoklassnikis just õigel moel. Mida te arvate, kas suudate olla oma valijatele sama särav päike?

Ma tõepoolest usun, et ta on suur poliitik. Ta teadis, mida ta teeb, tundis valdkonda ja tegeles vene valijatega. Ja on saanud sellega hakkama. Samas ma ei arva, et peaksin muutuma temasarnaseks, isegi kui rääkida ainult vene temaatikast. Üks minu suurematest ajakirjandustegudest on ju hoopis hooldushaiglate lugu. Ma pigem rõhutan seda, et meil on olemas samad väärtused, samad rõõmud ja mured. Ehk siis eelkõige inimene. Rahvus on muidugi oluline selle poolest, et see on suur osa identiteedist, aga see pole esmatähtis. Ma pigem prooviks teha nii, et minu seisukohad ja teemad läheksid korda nii eestlastele kui ka venelastele. Ma ei mängi ainult Lasnamäe peale.

Kui tulla nüüd nende väärtuste juurde, siis IRLi programmis on muu hulgas sellised laused nagu „Rahvusluse alustugi on perekond. Need, kes kas või kordki aastas kogunevad tähistama oma sugulastega ajas ja elus tähtsaid päevi, on kindlasti kodanikena oma isamaale lojaalsemad kui need, kes peresuhetest ei hooli”. Kui inimene ühiskonna algrakukest ei moodusta, kas ta siis polegi isamaale lojaalne?

(Mõtleb) Ma arvan, et perekond on väga oluline. Ma liitusin IRLiga, kuna usun, et perekond on vundament. Ja mulle tundub, et meil on praegusel hetkel riigis väärtuste skaalaga probleem. Arvan, et kooseluseadus plahvatas sel moel põhjusel, et me ei näita ammu, mis on meie ühiskonna prioriteedid. Mis on need peaväärtused, millele saab ehitada näiteks laste maailmavaadet. Meie peaminister isiklikult on tark, osav ja terve rida teisi omadussõnu, aga tema jaoks on olulised need show-programmid, kus ta naine esineb, ta võtab neist osa ja näitab stiili, moodsaid sokke jne… Ja ei abiellu oma naisega. Ma ei arva, et see on õige. Mitte selle pärast, et ma olen vanamoodne, vaid seetõttu, et see on ju selge signaal, et sinu elu on fundamentaalne. Et sa näitad, et see inimene, mitte lihtsalt lähedane, vaid ka juriidiliselt lähedane, on sinuga seotud nii formaalselt kui ka hingeliselt. Vaadake, riigijuhid ja riigiametnikud peavad olema eeskujulikud. Ja eeskujulikud ka selle poolest, mida nad teevad oma perekondadega ja millised isad-emad-kaaslased nad on. See on seotud just nimelt väärtustega. Oma pere loomisega näitad eeskuju oma lastele.

Nii et kui lood perekonna, siis oled parem kodanik?

Kui oskad perekonda luua, kui oskad luua paremaid sidemeid, siis hoolid rohkem ka oma riigist. Meil on demograafiline kriis. Ja perekond on praegu eriti väärtuslik. Muidugi, üksikinimene võib võtta koti ja minna Austraaliasse. Ja enam tagasi ei tule. Võib-olla ta hinges väga armastab oma kodumaad, aga meil on praegu selline olukord, kus paljud noored mõtlevad, et mitte nemad pole Eesti riigile kasuks, vaid Eesti riik neile. Riik annab toetust, palka, haridust, aga nemad on nii vabad, et võivad teha ükskõik mida. Kui neile siin ei meeldi, siis nad lähevad minema. See on väga halb, see ei ole patriotism.

Kui tulla tagasi traditsioonilise perekonnamudeli juurde, siis kas sinna peaksid kuuluma tingimata eri soost vanemad? Ehk kooseluseadus, kas olete vastu või poolt?

Olen täiesti ühte meelt oma erakonnaga, kes oli selle seaduse vastu. Seadus oma praegusel kujul ei ole kooskõlastatud kõikidega meie ühiskonnas. Kui oleks, siis ei oleks nii palju vastumeelsust. Kohe kindlasti oli mingi osa tööst tegemata. Eriti oluline on selle asja juures järgmine samm – laste õigused. Esialgu räägime täiskasvanud inimeste õigustest, kas nad tahavad koos olla ja kas nad võivad seda või mitte, ja siis tulevad lapsed. See on keeruline küsimus, kui räägitakse, et näiteks üks homoperekond on tegelikult parem kui alkohoolikutest vanemad, kelle puhul ema on naissoost ja isa meessoost. Ma arvan, et see argument ei ole adekvaatne, sest ka homod võivad olla alkohoolikud. Nii et tulemuseks võib topeltkomplekti saada. See on keeruline teema. Mul on lähedane sõbranna, kes on täiesti normaalne – hea inimene, suur sõber ja suurepärase iseloomuga. Sünnist saati lesbi. Selliste küsimuste puhul räägin kogu aeg temaga ja uurin, mida ta arvab. Tema seisukoht on, et nende inimeste kooselu võiks olla seadusega reguleeritud, aga kui rääkida lastest, siis ta ei arva, et see on õige tegu. Laps näeb kohe algusest peale sellist eeskuju.

Samas on IRLi peaministrikandidaat Juhan Parts andnud üsna hiljuti vihjamisi mõista, et nad ei pruugi tegelikult üldse kooseluseaduse rakendamisele vastu seista. Ühesõnaga, kas te oleksite valmis hääletama Riigikogus ka kooseluseaduse rakendamise poolt, kui erakond peaks oma seisukohta muutma?

Vaadake, ma ei ole inimene, kes lähtub oma seisukohtades sellest, et nüüd erakond otsustas ja minu maailmapilt on kohe lahti. Ma arvan, et see küsimus nõuab võib-olla isegi referendumit, rohkem inimestelt arvamuse küsimist.

Olete öelnud, et arvestades maailma poliitilist situatsiooni, on oluline naiselik, see tähendab sotsiaalse orientatsiooniga lähenemine konfliktide lahendamisele. Missugune see naiselik lähenemine on?

Naine, kes on ema, kes on elu edasiviija, võtab riske, eriti siis kui läheb põhimõtteliselt sõjaks, natuke teistmoodi. Mehed hea meelega tõestavad üksteisele, kaasa arvatud suurte riikide juhid, et üks on kõvem kui teine. Naised muretsevad rohkem selle üle, et meil on nii palju sotsiaalseid probleeme. Kui naine näeb, mis praegu Ukrainas toimub, siis ta ei mõtle sellest, kui palju sinna veel sõdureid või tehnikat saata, vaid pigem sellest, kui palju lapsi elab nüüd ilma isata-emata või kui paljud neist on nüüd haiglates ning kui palju tuleb pingutada selleks, et neist kasvaks normaalne põlvkond. Maailmas on paiku, kus lapsed ei mäleta enam, mis on normaalne elu. Naine saab sellistest probleemidest hoopis teistmoodi aru. See ei kehti alati, aga paljudel juhtudel siiski.

Kui nüüd rääkida natuke majandusest, siis IRLi programmis torkab silma selline lööklause nagu „Riigieelarves on raha olemas”. See on natuke häiriv, sest riigieelarves on alati mingi raha, rahast pannakse see kokku, aga seda võib kulutada päris erinevatel viisidel. Kas te leiate, et see on argumendina adekvaatne?

Käisime koos Juhan Partsiga paar nädalat tagasi Ida-Virumaal. Seal ta esines vene keeles vabrikus, kus valmistatakse riideid. Õmblejad seisid ümberringi ja kuulasid tarka juttu. Omavahel hakati sosistama, et mis mõttes riigieelarves on raha olemas (naerab). Ma ütlesin, et küsige siis kõva häälega. Tõstsin ise käe, kuna naised ei julgenud isegi vene keeles küsida. Küsisin, et härra peaministrikandidaat, öelge palun, kus see raha olemas on. Parts vastas mulle, et see on poliitiline tahe (naerdes), juhul kui koalitsioon otsustab, siis ta võib selle raha leida. Alati saab aktsiisi tõsta. Nende asjade eest, millest inimene saab loobuda, võib ka rohkem küsida.

Siiski, miks on IRLi lubatud tulumaksuvabastus alla 500-eurosele palgale parem kui miinimumpalga tõstmine?

Sotside pakutud miinimumpalk 800 või Keskerakonna 1000 eurot pole praegu realiseeritav. Kui lähete näiteks Ida-Virumaale vabrikusse, kus me olime, ütlete neile töölistele, et nad hakkavad teenima 800 eurot, siis nende jaoks on see ilus number. Aga kas nende tööandja saab sellega hakkama? Ta ei suuda seda pakkuda, kui öelda talle järgmisel päeval, et nüüd ta peab maksma igaühele 800 puhtalt kätte. Ta koondab neid, sest ta ei tule selle koormusega enam toime.

Aga kui miinimumpalk hakkab ühel hetkel tõusma, näiteks sõltuvalt tööandjate ja töövõtjate kokkuleppest, siis muutub IRLi tulumaksuvabastus mõttetuks, kui palk tõuseb üle 500 euro.

Te räägite praegu sellest, et see muutub ühel päeval mõttetuks. Millal see juhtub, millal see palk siis tõuseb nii palju, et see muutuks mõttetuks? IRL lubab seda reformi juba aastast 2016. Reaalne aeg on paika pandud. Aga millal tõuseb palk nii palju, et me ei tunneks seda reformi? Seda on praegu suhteliselt raske ette aimata.

Miinimumpalk on samas viimaste aastate jooksul ikka märgatavalt tõusnud.

No kaheksasajani ikka? Aastaga või?

Nojah, aga isegi kui see üle 500 tõuseb, ka siis hakkab juba mõttekus kahanema.

Mulle paistab, et IRLi reform on praegu üks väga loogiline ja konkreetne samm. Inimeselt, kes teenib umbes 500 eurot, võetakse veel mingisugust raha riigile, pärast pakutakse talle toetusi. Aga mina usun, et see 500 on just praegu väga konkreetne pakkumine. See jääb sulle kätte, saad ise otsustada, mida sa selle rahaga teed. See on puhtinimlikult hea ja aitab ümbrikupalkade maksmist ennetada.

Aga miks on hea mõte sotsiaalmaks tööandja ja töövõtja vahel jagada?

(Ohates ja mõeldes, hoiab peast ja vaatab lakke) Ma arvan, et ma jään siin vastuse võlgu, ausalt. Ma ei ole ilmselt siin veel asjade ekspert. Ma ei võta praegu seisukohta.

Kas võite öelda, et oli mingisugune inimene, kes ütles, et tulge-tulge ikka erakonda, keegi, kes kutsus teid ja julgustas? Kes?

Siim-Valmar Kiisler. Tema oli inimene, kes kohtus minuga esimest korda viis aastat tagasi. Ta ei pakkunud isegi midagi, vaid lihtsalt tundis huvi ja küsis, kuidas mulle mingi asi tundub. Tegelikult on neid kohtumisi olnud küll ja küll, sest ausalt öeldes ei ole ainult IRL sellist võimalust pakkunud. Aga Siim tundus väga siiras oma tahtmises aru saada.

Kui erakond hakkab järsku ajakirjanikke oma rüppe tahtma, siis kas see näitab natuke, et häda on käes?

Mulle tundus, et nad (IRL – toim.) on väga selged ja loogilised oma seisukohtade poolest. Reformierakond on eelmisest kevadest saati näidanud, et IRL on peavaenlane ja tuleb järgmistel valimistel ära süüa. Mulle näis see nii. Praeguses kampaanias proovitakse mängida ka teemadega, mis on tavaliselt IRLi omad. Ma astusin erakonda või ütlesin neile jah-sõna samal päeval, kui Kross läks minema. Kell 9 läks Kross minema ja kell 12 oli mul kohtumine Juhan Partsiga. Ma ei saa aru inimestest, kes jooksevad üle. Erakond on sinu baas, sinu maailmavaade, printsiibid on paika pandud. Kui tegemist on konservatiivse erakonnaga, siis see tähendab, et sa oled konservatiiv. Kui oled liberaal, siis oled liberaal, kui tsentrist, siis tsentrist. Kross oli tegelikult ju esialgu koos rohelistega, siis IRLiga ja siis Reformierakonnaga. See tähendab, et siin ei ole absoluutselt mingisugust pistmist konkreetse maailmavaatega. Ma oletan, et pigem oli tegemist isikliku huviga, et koos nendega on lihtsam Riigikokku saada. Või saavutada kindlasti selline tulemus, mida sa ise vajad, võib-olla mitte just Riigikogu. Võib-olla ma räägin praegu liiga avameelselt, ma ei tea, kas see on saladus või mitte. Ma nägin neid inimesi! Eriti nägin šokki naiste nägudel, naised ju kohe näitavad välja, eriti Yoko puhul. Ta oli ju koos nendega, ta tundis neid nii hästi ja nüüd läks minema. Ma sain aru, et nende jaoks oli see reetmine, päriselt! Et inimene lähebki nüüd enne valimisi, mil kõik peavad üheskoos minema ja oma eesmärkide eest seisma, päevapealt minema.

Kujutame ette, et kõik õnnestub, olete jõudnud Riigikokku, palju õnne ja hurraa! Kui suur oleks teie palgahüpe?

(Naerab) Mul oli ju enne valimisi kõik korras. Mul oli täiesti normaalne palk, kuigi ma ei oska rahast rääkida. Tavaliselt nii palju kui pakutakse, nii palju ma ka võtan. Aga karjääri suhtes ka, Eesti Ekspress ja ajakirjanik, konkreetselt minu valdkond, kõik oli okei. Mul ei olnud mingisugust kokkulepet erakonnaga, et nüüd saan kohe mingi papi kätte. Praegu ma elan teist kuud, ja üks tuleb veel juurde, ilma palgata. Ehk siis ma ei teeni mitte kuskilt. Nüüd kirjastaja helistas mulle ja ütles, et teab, et mul peaks varsti raamat valmima, kas soovin avanssi saada. Ma ütlesin, et jah, kindlasti (naerab). Alles pärast seda küsisin, et oodake, kui suur palk on Riigikogu liikmetel.

Mis on esimesed kolm teemat, millega te kindlasti Riigikogus tegelema hakkate?

Ma arvan, et üks esimesi asju, millega tegelema hakkan, on otsida, kuidas… Toompea on ju nii keeruline, sealt ei leia nii lihtsalt väljapääsu (naerab). Esimene asi, mida hakkan uurima, on kuidas välja saada (naerab)! Olen seal mitu korda käinud, absoluutselt ei saa maja loogikast aru, kus on sissepääs, kus väljapääs, kus mingi ruum. Ma usun, et esimene kuu läheb mul tutvumisele, kuidas seal töö käib.

Mis alal te lühidalt öeldes ekspert olete?

Ma arvan, et ma saan aru eesti-vene küsimustest, ma saan aru sotsiaalsetest teemadest ehk ma saan võib-olla paremini aru kui mingid teised inimesed just nimelt integratsioonitemaatikast, Venemaa ja Eesti suhetest. Igasugused sotsiaalsed teemad – me ei panegi näiteks tavaliselt tähele, mida teevad meie väikese palgaga inimesed hooldushaiglates. Millist ebaväärikat elu lõppfaasi elavad need inimesed, kes on ühiskonnast juba välja tõrjutud. Minu profiil, arvestades, milliste teemadega ma olen ajakirjanduses töötanud, on suhteliselt lai. Asi, millega ma ei hakka tegelema, on majandus. Päriselt! Jumal tänatud, et erakonnas on eksperdid, kes võivad selliste teemadega tegelda (naerab).

Kui mõelda teistsugusele stsenaariumile, siis mis saab, kui te ei pääse Riigikokku? Parteiga seotud inimesena on ju väga keeruline ajakirjandusse tagasi minna.

Ma ei lähegi tagasi. See on kohe kindlasti suur muutus, päris riskantne ettevõtmine minu jaoks. Kui ma ei pääse sisse, kui ei tule piisavalt palju toetust, ei ole mul mingisugust kompenseerimiskohta ju. Ma olen üldnimekirjas kandidaat nr 35, ei ole kõige toredam koht. Kui ma ei saa sisse puhtalt oma tulemuse pärast, siis ma ei saa üleüldse sisse. Kusjuures see oli üks minu tingimustest, et teate, kui inimesed mind ei vali, ju siis mind ei olnudki vaja. Ja juhul kui mind ei olnud vaja, siis miks ma pean mingi väikese saagiga istuma seal Riigikogus. Ma arvan, et see ei ole aus. Ma ei lähe kindlasti järgmine päev toimetusse tagasi, sest ajakirjandus on püha, ajakirjanik ei saa olla sõltuv mingitest parteiasjadest.

Aga mul on piisavalt palju projekte, mille jaoks enne aega ei olnud. Mul on seitse kirjutamata raamatut (naerab). Arvestades, et üks raamat võtab mul aega tavaliselt aasta, tuleb küll läbi mõelda, kust ma raha saan.

Kas igatsete Ekspressi järele ka?

Jaa! Just enne teiega kohtumist käisin seal. Mul oli veel kolm asja pooleli. Aga igatsen, igatsen ja igatsen. See toimetus oli minu jaoks oluline. Toimetuses on ju väga erinevad inimesed. Isegi kui sa tead, et kellelgi on teistsugune arvamus, sa vaidled ikka, aga heatahtlikult. Ma mäletan, et veel enne mind – ma kirjutasin Ekspressi jaoks juba kümme aastat tagasi – oli üks peatoimetaja, kes ütles välja geniaalse fraasi: „Ühe hea toimetuse saladus seisneb selles, et seal peab olema üks endine politseinik, üks narkot proovinud poiss või tüdruk, üks homo, üks täielik Eesti patrioot, üks venku” (naerab). Erinevad inimesed tulevad kokku ja väljendavad erinevaid arvamusi. Täpselt sama on ju ühiskonnas.