1. aprillist asus Tartu Kunstimuuseumi direktorina tööle Rael Artel, kes on tegutsenud seni vabakutselise kuraatori ning kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT kunstilise juhina.

Foto: Christophe Guerreiro

Oled tuntud kui väga selge visiooniga vabakutseline kuraator. Miks otsustasid muuseumidirektoriks kandideerida?

Kuna minu kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti pole Eestis just väga tihti avalikul konkursil, otsustasin kandideerida. Paberid on mul korras – vastasin kõigile ministeeriumi esitatud nõuetele. Eks ma näen ka selles töös võimalust realiseerida oma visiooni kaasaegsest kunstiinstitutsioonist ja rakendada oma senist töökogemust ning ekspertiisi. Ühtlasi tundub kogu asi mulle kui pikalt vabakutselisena tegutsenud kuraatorile uue ja huvitava seiklusena, sest olen ju eelkõige kaasaegse kunsti professionaal, seega tähendab uus amet palju juurdeõppimist just museoloogia vallas.

Milline peaks olema üks kaasaegne kunstimuuseum?

Neid kontseptsioone on kindlasti mitmeid, kuid minu arust on see avatud, sisulistele väärtustele orienteeritud ja külalislahke institutsioon, mis on dialoogis nii eriala professionaalide kui ka laiema ümbritseva kultuurikontekstiga. See on intellektuaalselt atraktiivne keskkond, kus toimub professionaalsel tasemel töö kollektsiooniga ning leiavad aset väljapaistvad, hästi positsioneeritud, kureeritud ja vahendatud näitused. Iga muuseumi südameks on tema kogud ning kaasaegne muuseum on eelkõige kollektsiooni vahendaja ja avalikkusega suhtleja, kes räägib sellest, kui huvitav ja intrigeeriv kunst üldse olla võib! Ja see on tõsi, võin teile kinnitada – kunst on cool!

Kaasaegne muuseum ei vaata ainult minevikku, vaid elab avaliku sfääri lahutamatu osana olevikus ning tegeleb oma kaasaja mõtestamise, jäädvustamise ning haridusprogrammide kaudu ka kujundamisega. Kõneka kollektsiooni eelduseks on ikka hea kontakt ümbritseva sotsiaalse reaalsusega ning selle nimel tuleb töötada. Ning miks ei võiks muuseumis visandada võimalikke tulevikustsenaariume? Me ei ela ju ainult tänases päevas, ikka liigume ju mingis suunas… Samuti ei kujutaks kaasaegset kunstimuuseumi ette vaid kitsas rahvuslikus kohalikkuses toimetavana – üha suureneva mobiilsusega maailmas on kindlasti olulisel kohal rahvusvaheline suhtlus ja koostöö.

Samas riiklik kultuuripoliitika näeb Tartu kultuuriinstitutsioone millegi regionaalsena, hiljuti keelduti regionaalsuse ettekäändel Tartu Kunstnike Liitu eraldi loomeliiduna tunnustamast ja alles mõni aeg tagasi rippus kirves ka Tartu Kunstimuuseumi enda kohal. Kuidas näed sina TKMi rolli tänasel Eesti kultuurimaastikul? Kas regionaalse tähtsusega kunstimuuseumina või võiks see roll olla riiklikus plaanis veidi märgatavam ja jõulisem?

Analüüsides TKMi viimaste aastate näituseprogrammi selgub, et põhirõhk on monograafilistel või temaatilistel kogudest lähtuvatel näitustel, sekka ka tänapäevaseid tegijaid. Programm on eelkõige kohalik ja kollektsioonipõhine.

Mulle tundub, et ükski roll pole kivisse raiutud, vaid on paljuski ka muuseumi identiteedi teadliku kujundamise küsimus, et mis on tema roll selles ajas või millist rolli ta soovib enda kanda võtta. Viimased kaheksa aastat on TKMi teadlikult minevikku vaatavaks ja regionaalseks kujundatud. 2005. aastal ametisse asudes ütles Reet Mark ju oma intervjuus, et eelistatakse konservatiivsemat näitusepoliitikat ja „oma meeste” näitamist, samuti n-ö Lõuna-Eesti Kumu funktsiooni (1) – näidata kollektsioonides olevat eesti kunsti Lõuna-Eesti inimesele, kes äkki tihti Tallinna ei satu. Selle poliitika viis eelmine direktor ka stiilipuhtalt ellu.

Loomulikult võivad programmilised valikud olla ka teistsugused. Olen töötanud ja jälginud pikema perioodi vältel nt Eindhovenis asuva Van Abbemuseumi ja Łódźis tegutseva Museum Sztuki tööd – füüsiline asukoht provintsis ei pea tähendama piirdumist kohalikuga, ei pea tähendama provintslikku mõtteviisi ja ambitsioone. Vastupidi – mina näen Tartu Kunstimuuseumi puhul suurepärast võimalust hakata mõtestama, mida üldse tähendavad kohalikkus ja provints globaliseeruvas maailmas. Ega TKMi case pole midagi unikaalset ja enneolematut – sääraste dilemmade ees seisvaid kunstiinstitutsioone on terve maailm täis. Kuidas tulla toime ja käituda tõmbekeskustest eemal, kuidas positsioneerida end dominantse suhtes „teisena”? Millised on „teiseks” olemise eelised? Kuidas muuta puudused eelisteks?

Neid rolle, positsioone, puuduseid ja eeliseid tulebki nüüd hakata kaardistama ja kaaluma. Ma pole kindel, kui „jõuline” kogu ühe väikese muuseumi tegevus võiks olla, kuid kindlasti peaks see olema oma aegruumis „adekvaatne” ja „mõistlik”.

Räägime natuke sellest, mis TKM võiks olla, ehk institutsiooni potentsiaalist. Selge on see, et raha on kogu aeg vähe, aga mulle kõrvaltvaatajana tundub, et muuseumil on hetkel olemas potentsiaal kogude ja ruumide näol, et olla üks arvestatavaid kaasarääkijaid kaasaegse kunsti väljal, kuid seda pole täies mahus realiseeritud. Ma ootaksin muuseumilt senisest julgemat kaasarääkimist ka kaasaegse kunsti teemadel ja seda just väljaspool ART IST KUKU NU UTi festivali. Muuseumi kogudes on väga olulisi töid, ja kiidaksingi siinkohal muuseumi julget ostupoliitikat, aga neid võiks muuseumi programmis aktiivsemalt kasutada ja samuti ootaksin ses osas julgemaid kuraatoripositsioone. Millisena näed muuseumi näiteks kolme aasta pärast sina?

Üldjoonest olen sinu tähelepanekutega nõus, kuigi ruumiprobleemid TKMis lausa kisendavad! Ruumid on praegu mitte realiseerimata potentsiaal, vaid oht kunstikogule! Aga sinu kaardistusega jõuame ju tagasi senise teadlikult valitud ja välja töötatud institutsiooni profiili juurde – kaasaegne kunst pole olnud prioriteet, seega pole sellega süvendatult tegeletud. Näen oma ülesandena TKMi kui institutsiooni profiili ja prioriteetidega töötamist ning selgemalt eristuva näo kujundamist. Pole saladus, et minu tegevuse fookus on kaasaegne kunst – sellel väljal on mul kogemused ja suhtlusvõrgustik. Kusjuures, kaasaegse kunsti problemaatikaga tegelemine ei tähenda sugugi kollektsiooni varjujäämist – vastupidi, kaasaegne kunst on väga avatud visuaalse pärandi uuesti ülevaatamisele ja ümbermõtestamisele.

Aga rääkides kolme aasta, mis on tegelikult väga lühike aeg, perspektiivist, siis tahaksin seda näha just aktiivselt nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil suhtleva Ida-Euroopa väikelinna kunstikeskkonnana, mis otsib dialooge kohaliku kultuuripärandi ning kaasaegse kunstiproduktsiooni vahel ja asetab Tartu ja Eesti vaimseid arenguid laiemasse Ida-Euroopa kultuurikonteksti. TKM võiks olla nii Lõuna-Eesti alalisele elanikule ja üliõpilaskonnale kui Eesti kujunevale intelligentsile koht, kus saada rahvusvaheliselt kõrgel tasemel osa kujutavast kunstist selle erinevates väljendusvormides.

Kindlasti on TKMil märkimisväärne potentsiaal selliseks institutsiooniks kujuneda. Iga asutuse potentsiaal on just selline, millised on selle kollektiivi ambitsioon, kujutlusvõime ja ekspertiis ning milliseid vahendeid suudetakse leida nende realiseerimiseks. Tuleb leida mõistlik kompromiss nende vahel.

Olete koos Kaisa Eichega seoses ART IST KUKU NU UTi festivaliga Tartu kunstiskeene teatud osas kaardistanud ning töötanud festivaliga välja ka n-ö positiivse programmi siinse kunstielu elavdamiseks. Muuseumidirektori amet tähendab, et mõjutad siinset kunstielu mitte enam paar kuud, vaid aastaringselt. Millised on sinu ambitsioonid ja võimalikud plaanid selles osas?

Alguses läheb kindlasti üksjagu aega, et kohaneda olukorraga ja saada detailideni aru, kuidas süsteemid töötavad, kuid nägemuse ja võimalikud teemaliinid ma tegelikult ju juba sõnastasin. Nende ideaalide poole ongi plaan liikuda, nii palju kui ressursid seda lubavad. Ruumiprobleemid vajavad jätkuvalt tähelepanu. Kindlasti peab kohe hakkama 2014. aasta näituse- ja üritusteprogrammi peale mõtlema. Institutsiooni positsioon ja profiil vajavad ülevaatamist. Tahaksin liituda ametlikult paari rahvusvahelise koostööprojektiga, kuhu mind juba on kutsutud. Väga detailselt praegu tegevusi punktide kaupa üles lugeda pole võimalik, kuid kindlasti tuleb ülimalt tihe aeg.

2011. aastal tühistati Tartu Kunstimuuseumi ja Tartu Linnaraamatukogu ühishoone projekti konkursi tulemused, mis lükkas juba ammu hädavajaliku hoone valmimise taaskord määramatusse tulevikku. Kas kavatsed selles osas linna ja riigiga uuesti aktiivselt suhtlema hakata?

Nagu ütlesin paar rida tagasi: ruumiprobleemid vajavad jätkuvalt tähelepanu. Samas mulle tundub, et küsimused pole ainult hoiutingimustes, vaja on laiemat, nii linna, riigi kui ka kultuuriavalikkuse ja kunstnikkonna esindajaid kaasavat diskussiooni, et üheskoos mõelda, mida ja kuidas selle aastakümnete jooksul hoolega kogutud pärandiga ette võtta. Ega senised juhid pole samuti käed rüpes istunud, nad on samuti muretsenud ja üritanud midagi ette võtta. Kollektsiooni hoidmine tuleviku tarbeks pole ju ainult ühe kunstiinstitutsiooni kommunaalprobleem, küsimuse all on ikkagi konkreetse kultuurikogukonna visuaalse mälu säilimine. Võrdleksin seda olukorda kodulooma võtmisega – kui oled koera enda majja võtnud ja teda korra toitnud, siis oled tema eest ka vastutav. Ei saa teda lihtsalt tänavale tõsta ja loota, et ta ise kuidagi prügikastide najal võitluses teiste hüljatutega ellu jääb. Sama on igasuguse kultuuriga – kui juba on otsustatud kultuuri pidada, siis tuleb teda ka toita, temaga jalutamas käia, talle vajalikku tähelepanu pöörata jne. Teda ei saa kergekäeliselt ajutises rahapuuduses lihtsalt saatuse hooleks jätta.

Räägime natuke kunstist laiemalt. Millest sa Eesti kunstimaastikul puudust tunned ja mis eriti meeldib?

Tunnen puudust asjalikust ja mitte kohe ärapanevalt ja üleolevalt suhtuvast diskussioonist kunstipraktika ja konkreetsete teoste üle. Et kui midagi argumenteeritult kritiseerida, siis ei võetaks seda kohe kui rünnakut tegija isiku vastu, vaid ikka ühe arvamusavaldusena konkreetse nähtuse – olgu siis teose, näituse, trükise vms – aadressil. Iga avalikkusele kättesaadavaks tehtud kunstitükk võib olla kriitika objekt ja normaalne on, kui asjadest räägitakse ja rääkijat kuulatakse.

Puudust tunnen nii mina kui tunnevad ka kõik kunstiväljal tegutsejad rahast – nii oma ideede realiseerimise tarvis kui äraelamiseks. Seni vabakutselisena tegutsedes tundsin puudust ka haigekassakaardist ja võimalusest vajaduse korral arsti poole pöörduda. Krooniline rahapuudus teeb inimesed kurjaks ja genereerib asjatult intriige, sest kõik – alates oma esimest isiknäitust üritavast noorest kunstnikust kuni riikliku kunstiinstitutsioonini – konkureerivad omavahel Kulka vägagi piiratud vahenditele. Räägitakse, et tehakse vähe koostööd. Pole imestada, sest oled kohustatud konkureerima. Ja tooks siis konkurentsis esiplaanil püsimine mingit heaolu – see lihtsalt lubab natuke aega veel edasi elada.

Meeldivaks võib pidada erinevate algatuste olemasolu, teatud vaimsust midagi ise ja omal käel ära teha. Tore on see, et kunstnikud ja kuraatorid suhtlevad üha enam välismaailmaga, osalevad oma isiklike võrgustike kaudu projektides, toovad oma uusi rahvusvahelisi kolleege ja nende loomingut Eestisse näha. Mul on hea meel, et hoogustunud on kirjastustegevus, kunstnikud annavad oma projekte trükistena välja, n-ö Hollandi kooli disainerite produktsiooni on rõõm lehitseda – ei tohi unustada, et näitus on väga ajaline formaat ning kui see maha võetakse, ei jää sellest midagi alles. Seega dokumenteerimisega tuleb kindlasti tegeleda.

Meeldib ka see, et Eestis on tegelikult väljaspool Tallinna mitmeid enam-vähem professionaalseid tasuta näitusepindu, mis töötavad. Minu arust võiksid noored kunstnikud seda rohkem ära kasutada, mitte ainult unistada näitusest Vabaduse väljakul. Miks mitte teha oma esimesed näitused Tartus, Pärnus, Haapsalus, Võrus? Esimeste kogemuste omandamiseks on see väga hea võimalus, samuti saavad siis inimesed mujal Eestis näha seda kõige uuemat ja värskemat, sellega veidi harjuda. Tahaksin loota, et kunstnikud ja kuraatorid kasutavad intensiivsemalt erinevaid täiesti tasuta näitusepindu väljaspool Tallinna eksperimenteerimiseks ja kogemuste saamiseks.

Ütle palun lõpetuseks, miks on kunsti vaja?

Kunsti on vaja selleks, et me vaimselt ei manduks ja masenduks üheülbaliste kaubanduskeskuste, ketipoodide, kommertsraadiote, telemängude ja reklaami genereeritud reaalsusesse. Et me ei unustaks, et kõiki asju on võimalik ka teisiti näha, nendest teisiti mõelda ja neid teisiti mõista. Kunsti kaudu võime aru saada, et maailm on väga eripalgeline paik, milles on lisaks domineerivale reaalsusele, tootmise-tarbimise järel ja vahel liikumisele ka teistsuguseid dimensioone. Kunsti on vaja, sest ta ütleb meile, millisel erakordselt huvitaval ajal me elame.