Ajend: 14. septembril esietenduvad Von Krahlis Sarah Kane’i näidendid „Puhastatud” ja „4.48 psühhoos”. Kaht erinevat lavastust soovitatakse vaadata ühel õhtul.

ja nad kõik olid kohal
iga viimane kui üks
ja nad teadsid mu nime
ja mina ukerdasin nagu põrnikas nende toolide seljatugedel
(Sarah Kane „4.48 psühhoos”, tõlkinud Laur Kaunissaare)

Žanr: katkendid kirjavahetustest Juhan Ulfsaki, Heigo Tederi ja Kalev Kuduga, kes on toonud Eestis lavale Sarah Kane’i teoseid. (Marion Undusk, kes lavastas Von Krahlis 2009. aastal „Crave’i”, vaikib targu. Sestap ainult mehed.)

Taust: Sarah Kane, inglise näitekirjanik, sündis 3. veebruaril 1971. Kirjutas viis näidendit, ühe filmistsenaariumi. Vaimustas ja ehmatas. Pälvis sõimu kriitikuilt ja fännikirja Harold Pinterilt. Viljeles jõuliselt in-yer-face-teatrit, mis on Oxfordi sõnaraamatu koostajate arvates „jultunult agressiivne ja provokatiivne teater, mida on võimatu vältida või ignoreerida”. Suri omal tahtel 20. veebruaril 1999.

Miks on Sarah Kane’i näidendid Eestis suhteliselt pikkamisi lavale tulnud? Väikekodanlikust hirmust?

Juhan Ulfsak („Puhastatud” ja „4.48 psühhoosi” lavastaja, Von Krahl 2013): Ei usu, pigem on tegemist hetkel mõnes mõttes „ebamoodsa” materjaliga, kindlasti ei haaku see uussiiruse ja uue harmoonia otsingutega, esmapilgul ebamoodsalt räige ja pretensioonikas materjal. Kerge libastuda.

Heigo Teder („Neetud” lavastaja, Rakvere Teater 2012): Ei ole vast kõige soft’imad lood Kane’il? Paljud ei suuda neid tekste lugedagi ja seal toimuvaid tegevusi vaimusilmaski ette kujutada, rääkimata siis laval korduvalt esitamisest. Pealegi, maailmas on nii palju head dramaturgiat ja Kane’i looming on üsna ahtake. On normaalne, et sellist väikest loomepagasit satutakse harva ühes kultuuriruumis lavastama. Tore, et see pole muutunud lihtsalt efekti pärast tegemiseks, et vaadake, me oleme nii julged, et teeme Kane’i, vaid see võetakse ette siis, kui tegijatele läheb tõesti korda mõni tema lugu.

Milline oli teie esimene kokkupuude Kane’i loominguga – lugeja või teatrivaatajana?

H.T.: Lugejana. Puhta lehena. Ma ei osanud midagi oodata. Puudus background. Mis oli väga mõnus. See paremsirge niitis seda eredamalt. Mõjus naelutavalt. Haaras enda maailma ja lahti enam ei lasknud. Esimene laine, mis tekkis kujutluspiltidest. Teine laine, mis tekkis mõtlemisest, et miks see värk nüüd niimoodi läks. Kolmas laine, mis tekkis mõttelõngast: aga kui ma ise oleksin samas olukorras, kas ma oleksin samasugune…

Mis on Sarah Kane’is vaimustavat?

H.T.: Tabude puudumine. Et nii ei tohi mõelda. Või et see pole võimalik. See on kole. Ja see on ebainimlik. Vastupidi, minu meelest on Kane ära tabanud, et pole olemas hirmsamat olendit kui inimene ise (no see vana hea, et inimene on inimesele hunt). Ja piirsituatsioonides loomastume me kõik. Ta ei kartnud mängida selliste mõtetega paberil (puhaku ta rahus).

Nad armastavad mind selle eest, mis mind hävitab
mõõk mu unedes
mu mõtete tolm
haigus, mis sigib mu vaimu kurdudes
Iga kompliment võtab tüki mu hingest
(„4.48 psühhoos”)

J.U.: Kane’i näidendid hüppasid siin nagu kuumad kartulid 90ndate lõpus käest kätte, tollal tundus nende tegemine kuidagi liiga… iseenesestmõistetav. Tagantjärele vaadates on hea, et ei teinud, sest puudusid elukogemus ja ajaline distants, et nende tekstide poeetilisust rahulikult mõista. Ilmselt oleksime langenud kas räiguse või iroonia mädasohu. Esteetiline kood, mida näiteks „Puhastatud” esmapilgul pakub, on tänaseks piisavalt anakronistlik, et sunnib leidma 2013. aastasse sobivaid kontseptuaalseid lahendusi ja metatasandeid.

Kalev Kudu („Puhastatud” lavastaja, Tartu Üliõpilasteater 2005 ja „4.48 psühhoosi” lavastaja, Tartu Üliõpilasteater 2008): Esimesena tutvustas mulle Sarah Kane’i näidendit „Cleansed”/„Puhastatud” Rait Avestik. Ta ütles umbes nii, et Kudu, see on sinu tükk, peale sinu keegi Eestis seda teha ei võta. Maadlesin selle tekstiga tükk aega, üritasin sest aru saada ja võtit leida. Avestiku tõlge oli saksa keelest ja küllaltki „tahumatu” ning otsene, naturalistlik isegi. Mind hakkas huvitama, et miks ma sest näidendist aru ei saa, kuigi see tekst lummab ja kisub kaasa. Aasta või paar hiljem avastasin Laur Kaunissaare tõlke ja juba inglise keelest, mõnes mõttes teine tõlge, poeetilisem lähenemine tekstile. Siis hakkasin asjale pihta saama. Kutsusin kokku näiteseltskonna. Pärast esimest lugemist olin pisarais. Selline asi siis! Ja noored lugesid ausalt, siiralt. Alustasime proovidega. Aga teisel nädalal katkestasime – algne idee, armastuse teema, hägustus, määrdus. Tegime nädalase pausi. Oli vaja settida lasta. Grace’i mängis Kertu Moppel. Kutsusin ta kohvikusse ja rääkisime… armastusest, sõltuvustest, valust… Proovid jätkusid ja etendus tuli välja. Kunstnik oli Silver Vahtre. Etendus oli visuaalselt huvitav ja mulle endale meeldis budistlik lõpp – tühjast taevast sajab lund (Jaan-Jürgen Klausi film). Doris Kareva nuttis ühel etendusel kogu aja. Sellel etendusel, mil matsin päeval oma venna ja mil Kertu ütles, et ta ei saa enam Grace’i mängida, sest tal katus sõidab, ta ei saa enam aru, kes ta ise on, ta on liiga palju juba Grace. Hiljem, kui etendus oli juba maas, nägin sakslaste varianti Berliini Schaubühne teatris. Oli väga täpne ja kliiniline, meie oma poeetilisem.

„Kas on valus? Tahad ma jätan järele?” Eelvaade Juhan Ulfsaki lavastusele. Foto: Emer Värk

Milles seisneb Sarah Kane’i poeesia?

H.T.: Selles self-destruction’is, mis peitub nii ta isiklikus elus kui tegelaskujude mõttemaailmades, on peidus kirjeldamatu nukrus. Ja igavene lootus, et äkki kellelgi on elu ilus.

Ta huumor?

H.T.: Võimes iseenda abituse üle kibedalt naerda. See on võib-olla ainuke lunastus, mis aitab järjekordset päeva õhtusse elada. Et korraks siis uinuda ja hommikul ärgata ja taas oma kivi mäest üles veeretama asuda. Kestaks see vahepealne uni ainult kauem…

J.U.: Väga palju huumorit pole ja see on üsna peidetud, mõned kohad leidsime üles, paljusid kindlasti ei leidnud ja mõned äkki mõtlesime ise välja. Sarah Kane’i huumor ei leevenda midagi, see on seal pigem asja täpsuse huvides. Need kaks teksti, mida meie teeme, ongi peamiselt poeesia, väga läbimõeldud ja -tunnetatud tekstid, palju sõnailu, eriti originaalkeeles.

Hüüumärkide sadu kuulutab saabuvat närvide varingut
Vaid üks sõna leheküljel ja ongi draama
Ma kirjutan surnutele
neile, kes veel sündimata
(„4.48 psühhoos”)

Kas ühe lavastuse teema saab olla surm („4.48 psühhoos”)? Või hakkab teater surma käsitledes tegelikult veel intensiivsemalt eluga tegelema? Mis on suremist mängiva näitleja jaoks suremise vaste? Kui palju peab sellise materjali ja teemaga tegeledes iseennast piirsituatsiooni mõtlema?

J.U.: Jah, see tekst ei ole mingi totakas surmaloits, vaid tegeleb eriti intensiivselt ellujäämisvõimaluste otsimisega. Ma võin lubada, et meie laval tegeleb juurdlusega asjatundja. Seda teksti saan ma lavastada ainult tänu sellele, et meil on teatris Taavi Eelmaa. Piirsituatsioonid jäägu köögipoolele.

K.K.: „4.48 psühhoosi” tegime koos Kiwaga. Ta oli kohe algusest peale tekstist vaimustatud. Abstraktsusest, numbritest tekstis ja selle esteetikast, poeetilisusest. Need proovid kujunesid väga loomingulisteks. Me filmisime iga proovi, iga stseeni eraldi ja analüüsisime hiljem ka liikumisjuhiga koos. Liikumist seadis Ruben Roos. Filmist saime aru, et Sarah Kane üritas enne suitsiidi väga täpselt edasi anda neid meeleolusid, mis tal olid, ja kirjutas/puhastas selle teksti võimalikult minimalistlikuks. Läksime Sarah Kane’i maailmaga kohe kaasa. Ja algusest peale nõudsin näitlejailt pühendumist ja detailitäpsust, ma olin lausa noriv. „4.48 psühhoos” on surmamineja lugu, tema vaated olnule, tema alateadvuse ilmingud ja tema usk paremasse maailma. Lõpus on suur rahu, budistlik Tühjus. Tegin kolme näitlejaga: arst ja Sarah Kane ise, aga kahestununa, teine pool rohkem alateadvus. Tekst on ju lihtsalt tekst, see tuleb jagada näitlejate vahel.

„Mõelge: ärkamine, see on mõttetu.” Eelvaade Juhan Ulfsaki lavastusele. Foto: Emer Värk.

Kuidas mõjutab inimteadvuse pimesoppides tuhlamine näitleja ja lavastaja elu?

J.U.: Esiteks tegime me selle töö puhul üle pika aja n-ö lauataguse perioodi, mida isekeskis heatahtliku huumoriga „linnateatri perioodiks” kutsusime. Tegime research’i, kutsusime inimesi rääkima, käisime näitustel ja vaatasime filme. Laual lebasid 90ndate ajakirjad – ajast, mil Damon Albarni põsed veel õhetasid ja briljantidega surnupealuu tundus maailma parim mõte. Rääkisime omavahel. Keegi ei võtnud paljaks ja ei karjunud koleda häälega. Siis hakkasime rahulikult tegema.

H.T.: Isiklikult arvan, et kolm kuud, mil toimus aktiivne prooviperiood koos trupiga, oli mu viimase kümne eluaasta kõige keerulisem aeg. Professionaalses mõttes ei tohiks ju materjal hakata kontrollima inimese eraelu. Kuid tagantjärele saan küll öelda, et kurjuse telje sisemine kompimine muutis mind isiklikult väga palju. Loodan, et paremaks inimeseks. Tasakaalustada suudavad aga kõiki meeleheiteid ja aju kokkujooksmisi head inimesed, kes on meie kõigi ümber. Avagem silmad ja nautigem elu. Meil pole ikka midagi kurta. Käed-jalad on otsas, süüa-juua jätkub, toad on soojad ja tilga viina jõuame ka osta.

Mida võib oodata liginevast kogupaugust Krahlis?

J.U.: Mingil moel on tegemist 90ndate vaimu elluäratamisega, laibauurimisega, kerge nekrofiilia ja loodetavasti väärika hüvastijätuga. Mingil metatasandil jookseb läbi ka teatrisisene põlvkondade temaatika, in-yer-face-põlvkonna mehed kutsuvad Kalamaja rahvast tantsule.

K.K.: Noh, mida Juhanile ja näiteseltskonnale öelda enne teeleminekut? Julgust ennekõike! Siis ausust, sorige julgelt ka oma alateadvuse mustades soppides, püüdke iseendid kartmatult vaadelda. Ärge andke alla! Minge ise hästi julgelt Sarah Kane’i maailma sisse. Ja uskuge mind: ka huumor, must briti huumor siis, on Sarah Kane’i tekstides sees.

Palun tehke eesriie lahti
(„4.48 psühhoos”)