Humanitaariale on heidetud ette ebapraktilisust ning liigset teoretiseerimist. Süvateooria ja rakendusteadus saavad omavahel kokku Pasteuri neljandikus. Mis on pastöriseeritud teadused, mis püüdlevad ühtaegu fundamentaalse teadmise ning praktiliste väljundite poole?

Louis Pasteur. Foto: Wikipedia

Teaduse eesmärgiks on luua uusi teadmisi. Nii on küsimine selle järele, milline teadus on ühiskonnale vajalik, ümbersõnastatav küsimuseks, millised teadmised on ühiskonnale vajalikud? Vastus näib ilmne: vajalikud teadmised on need, millel on ühiskonnas kasutusväärtus. Need on elulähedased, samas kui teadlane, nagu stereotüüp portreteerib, on eluvõõras – teeb teadust elevandiluutornis või tugitoolis. Kasulike ja praktiliste teadmiste loomiseks on vaja teistsugust teadust, mis on eluga vahetus dialoogis ja otsib seda vaevavatele probleemidele aktiivselt lahendusi.

Selline näib arutluskäik, mis jõuab seisukohani, et kui kaasaegne ühiskond üldse teadust vajab (sest keegi pole elulähedasem kui praktik), siis on selleks ennekõike rakendusteadus. Ent väärib mainimist, et süva- ja rakendusteaduse pidevas pingeväljas ei ole vajalik ja rakenduslik või fundamentaalne ja ebapraktiline ilmtingimata sünonüümsed ning teaduspoliitikat kujundatakse ka lähtuvalt vaatest, et innovaatilise ühiskonna jaoks on vajalikud süvauuringutest väljakasvavad teadmised.

Võib täheldada, et ühe või teise uurimislaadi vajalikkuse tunnetamine sõltub kahest omavahel seotud aspektist. Ühelt poolt sellest, kui käegakatsutavaid tulemusi teaduselt oodatakse: kas vajalikumaks peetakse teaduse võimet ümbritsevat maailma mõtestada ja seletada, argimaailma probleeme lahendada või praktilise tarbimisväärtusega tehnoloogiaid pakkuda. Teisalt – võib-olla isegi olulisemalt – sellest, milliseks peetakse „pelgast” teadmisest praktilise väljundini jõudmise teekonda.

Rakenduv teadus ja rakendusteadus

Teadust tavatsetakse jaotada süva- ja rakendusuuringuteks kui suuresti diskreetseteks tegevusväljadeks, kus viljakas tegevus emmas-kummas eeldab teatavat eneseküllasust. Selle lahususe printsiibi tõi kaasaegsesse teadvusesse rõhutatud kujul Vannevar Bush, sätestades, et hea süvateaduse tegemiseks ei tohi mõelda selle võimalikele praktilistele väljunditele. Rakenduslike ja süvauuringute segunemine sööks viimase uuringutest välja, kuna vahetu kasulikkuse peale mõtlemine pärsib teaduslikku loovust ja seab piirid mõistmise sügavusele. Ent fundamentaalse teadmise areaali avardades nihkuvad paratamatult ka võimalike rakenduslike väljundite piirid.(1)

Nii on nende uurimisväljade suhteid modelleeritud tüüpiliselt lineaarse protsessina, mille käigus muudetakse süvateadmine samm-sammult elulähedasemaks. See arenguloogika väljendub mikroskaalal viisis, kuidas puhtteoreetiline teadmine „arendatakse” tarbitavaks tooteks, ning makroskaalal selles, kuidas rakenduslikud uurimissuunad muutuvad iseseisvateks distsipliinideks ning teaduseid endid reastatakse progresseeruva rakenduslikkuse järgi.

joonis1_vajaliku_teaduse_viisidest

Süvateadmiste sel moel ühiskonda viimine on aga pikaajaline ja kulukas protsess, mille tulemuslikkust on raske ette ennustada. Efektiivsem on teistsugune rakendusteaduse formaat, mis ei saa põhisisendit teaduselt, vaid argimaailmalt. Kui esimene lähenemine, mida on hakatud nimetama eristavalt ka rakenduvaks teaduseks või teaduse rakendusteks, lähtub olemasolevatest puhastest teadmistest ning projitseerib neid maailmale, siis teine võtab aluseks maailmast enese, uurides vahetult selle probleemkohti, et jõuda lahendusteks vajaliku teadmiseni.

Sellise sammsammulise lineaarse mudeli ohuks on uurimisvälja ja sellega ka teadmiste fragmenteeritus. Igal sammul opereeritakse juba mugandatud teadmistega, mis suurendab illusiooni oma uurimisvälja eneseküllasusest. Kogu vajalik teadmine näib peituvatki nendes süvateadmiste lihtsustatud metoodilistes skelettides või argielust abstraheeritud teoreetilistes konstruktides, mis antud väljale jõuavad. Rakenduslikkuse ülerõhutamine kaasaegses postmodernselt eklektilises kultuuriruumis, kus igast diskursusest võib võtta, „mida vaja”, võib viia teadmiste prolifereerumise ja profaneerumiseni, ning on oht, et elulähedasemates liivakastides mängivad puuduliku teadusliku ekspertiisiga uurijad(2).

Seega on selle teooriast praktikasse või praktikast teooriasse viiva protsessina mudeldatud teaduse allhoovuseks teadmiste lineaarne ränne ja selle rändamise käigus abstraktsemaks (elust saab teooria) või praktilisemaks (teooriast saab meetod) muundumine. Just selles muunduvas migreerumises peitub antud mõtteviisi ohukoht – kui teadmise rändamise jooksul kaob ühel suunal selle sügavus ja teisel selle elulisus, on pessimistlikus versioonis tulemuseks teadmine, mis on ühtaegu pealiskaudne ja triviaalne, olles ebavajalik nii teadusele kui maailmale.

Pasteuri neljandik

Veelgi enam – nagu osutab David Stokes(3), on suur osa silmapaistvast, uuenduslikust teadusest tehtud viisil, mis ei sobi sellisesse paradigmasse, kuna see paigutuks samaaegselt telje mõlemasse äärmusesse, püüdes jõuda fundamentaalse mõistmiseni sellest, kuidas maailm toimib, lahendamaks selle abil elulisi probleeme. Ühe näitena toob ta prantsuse keemiku ja mikrobioloogia rajaja Louis Pasteuri, kes püüdis jõuda arusaamani haiguse tekkimise protsessist, et leida väljapääsu kaasaegset meditsiini kimbutanud muredest, või ehk vastupidi, kellelt kaasaegsete valukohtade leevendamine nõudis süvateadmisi haigustekitajatest.

Stokes pakub alternatiivina välja kahemõõtmelise mudeli, kus ühel teljel on püüd fundamentaalse mõistmise järele ja teisel eesmärk lahendada elulisi probleeme, jaotades teadustegevuse neljaks uurimisväljaks: (1) „Bohri neljandik”, kus tehakse süvauuringuid, mille ainsaks sihiks on fundamentaalteaduslike probleemide lahendamine praktilistele väljunditele mõtlemata; (2) „Edisoni neljandik”, kus tehakse rakenduslikke uuringuid praktilistel eesmärkidel, mille potentsiaalsed teoreetilised väljundid on ebaolulised; (3) „Pasteuri neljandik”, kus tehakse süvauuringuid rakenduslikel eesmärkidel, st proovitakse täita lünka süvateadmistes, mis on olnud takistuseks argiste probleemide lahendamisel; (4) viimane, nimetu neljandik sisaldab uurimusi, mis ei edenda otseselt ei teadust ega maailma, vaid tegelevad probleemidega, mida võib leida üksnes juba loodud lahendustes.

joonis2_vajaliku_teaduse_viisidest

Pasteuri neljandikus tehtava uurimustöö eripäraks on püüd ronida välja nii süvateadusliku kui rakendusliku liivakasti piiridest, viies ühes liivakastis esitatud küsimused üle teise ja edendades sel moel nii teadusteadmust kui maailma.

Seega oleks ekslik näha rakenduslikke ootusi teadustegevust köndistavana. Kriitiliselt võiks hinnata pigem seda, kui suuri küsimusi on võimalik või ollakse valmis argiprobleemidele lahenduste otsimisel küsima. Võib-olla nüanss, millele Pasteuri kvadrant enim osutab, olekski see, et probleem ei seisne teaduse ja elu vaheliste suhete suunas või intiimsuses, vaid uurija eluliste või teaduslike teadmiste ja eesmärkide ulatuses.

Pastöriseeritud semiootika

Ent tooksin selle küsimuse kodule lähemale. Levinud arvamuse kohaselt on semiootika ennekõike teoreetiline teadus. Ometi on süvasemiootiliste küsimustega tegelemine mis tahes argimaailma nähtusest lahutatuna, mängud „Peirce’i liivakastis”(4), selles pigem erandlikuks. Ent kes ütleks, et nende mängude tulemused – vägagi analoogselt Niels Bohri mängudele aatomi mudeliga – on maailmale ebavajalikuks osutunud.

Väidaksin hoopis, et hea humanitaarteadus ja hea semiootika on oma eripärade tõttu olemuselt pastöriseeritud. Kultuuriuurimine esitab kontekstitundliku uurimisväljana suuremaid nõudmisi nii teoreetiliste teadmiste (ja ma ei pea siin silmas kitsamaid teoreetilisi raamistuid, vaid läbi aja akumuleerunud valdkondlikke teadmisi) kui materjali tundmise ulatusele. Kui reaalteadustes, nagu osutab Umberto Eco, saab tegutseda edukalt, teadmata valdkonna või teooria ajalugu, sest ekslikuks osutunud arusaamad heidetakse teadmuskehandist välja, siis humanitaarteadustes on ajaloost isoleeritud teadmine probleemne, kuna isegi „kaasaegse teadmise” väljapuhastamine ei tähendaks, et varasemad mõtestamise viisid oleksid olnud ekslikud või uuem lähenemine pakuks paremat mõistmist(5). Teisalt on uuritav nähtus oma vahetu kultuurikonteksti ja ajaloo saadus ning selle piiritlemine on alati tinglik. Sügavama mõistmiseni jõudmine eeldab, et varem või hiljem lülitutakse tagasi laiemasse konteksti.

Sellest tingituna on humanitaarias ja semiootikas keerulisem alluda lineaarse mudeli loogikale, trivialiseerimata uurimise käigus hangitavaid teadmisi – valdkondlike teadmiste ja kultuuri laiemast kontekstist väljavõetuna on tulemused paratamatult väiksemad ja lokaalsemad. Vahel arvatakse, et kultuuriteaduslikud uurimused saavadki üksnes sellised olla – puuduvad fundamentaalsed seadused, mille abil maailma seletada. Ent seaduste puudumine ei tähenda, et uuritavat ei ole võimalik sügavalt mõista või teadmised kultuuri kohta on paratamatult ebaolulised või kohaliku tähtsusega. Pasteuri neljandikus tehtud uurimuste tulemuse näitena võiks ju tuua kas või Sapir-Whorfi hüpoteesi – keelelise reaalsuse fundamentaalne mõistmine, mille praktilist mõju tänapäeva kultuurile oleks raske alahinnata.

Silmapaistvate semiootiliste „avastuste” tuumiku võiks paigutada just Pasteuri kvadranti, sest mõelgem või Lotmanile, Barthes’ile, Foucault’le, Bourdieu’le – keegi neist ei teoretiseerinud „tühja”, püüti mõista konkreetseid fenomene fundamentaalsetele teadmistele ja küsimustele toetudes, luues süvateadmisi, mille mõju oli algsest materjalist oluliselt ulatuslikum. Nende teadmised on, taas, olnud kultuuri- ja teadmusruumi kujundamisel väga mõjukad, ehkki mitte ilmtingimata alati nii otsese ja tahtliku kausaalsusega kui pastöriseeritud reaalteaduslikud uurimused või sama sihiliku ja lokaalse praktilise väljundiga, nagu seda rakendusteaduselt oodatakse. Ent siit koorub välja humanitaarteaduslike süvarakenduslike uurimuste eripära või üldisem humanitaarteaduslik dispositsioon hoiduda uuritavasse vahetult sekkumast – ajalooliste juurtega tendents, millega polemiseerivad mitmed üleskutsed sekkuvamale humanitaarteadusele.

Sellise pastöriseeritud semiootika püüuks on jõuda uuritava nähtuse võimalikult sügava mõistmiseni, hoomates selle eelduseid ja tagajärgi valdkondliku süvateadmise ja inimreaalsuse kontekstis. Just sellisest pinnasest väljakasvanud teadmised on need, mis võimaldavad avardada teadmisi, näha suuremat pilti, mõista elulisi probleeme sügavamalt ja teise nurga alt, kui vastava valdkonna praktik seda teeb, ükskõik kui põhjalikult viimane oma valdkonda ka ei tunneks. Selles peitub süvateaduse vajalikkus.

Järeldus võiks ehk ollagi täpselt nii lihtne: suurtel mõtlejatel on sügavad teadmised. Vajaliku teaduse tegemise probleem ei seisne selles, kas teadmised, mida me loome, on vahetu praktilise väärtusega või mitte, vaid selles, kas need on triviaalsed või sügavad. Teaduse relevantsust ei ohusta liigne teoreetilisus ega vähene rakenduslikkus, vaid pealiskaudsus ja triviaalsete teadmiste loomine, millega pole midagi peale hakata ei teaduses eneses ega ümbritsevas maailmas.


1. Bush, Vannevar 1945. Science, the Endless Frontier (viidates läbi Donald Stokesi; vt allpool).

2. Davies, Alan; Elder, Catherine 2004. General Introduction. – Applied Linguistics: Subject to Discipline? – A. Davies, C. Elder (toim), The Handbook of Applied Linguistics. London: Blackwell Publishing, lk 7–8. Vt lisaks nende arutlust professionaalse ja eduka teadlase dilemma üle.

3. Stokes, Donald 1997. Pasteur’s Quadrant: Basic Science and Technological Innovation. Washington, D.C.: Brookings Institution Press.

4. Eco, Umberto 2003. History and historiography of semiotics. – R. Posner, K. Robering, T. Sebeok (toim), Semiotics: A Handbook on the Sign-Theoretic Foundations of Nature and Culture, vol. 3, lk 730–744.

5. Vt Peirce’i arusaama, et „tõeline teadus on distinktiivselt kasutute asjade uurimine, sest kasulikud asjad saavad uuritud ka teadlase abita”. Peirce, Charles Sanders 1931. Collected Papers, vol. 1: Principles of Philosophy. Cambridge: Harvard University Press, lk 32.