Kas legendaarne DJ Estrada on bändi või suisa orkestri loonud?! Sedapuhku siiski kahjuks või õnneks mitte.

Estrada Orchestra küll orkestri mõõtu välja ei anna, aga viiepealise džässirühmitusena toimivad Ilja, Vova, Misha, Aleksei ja Sasha ideaalselt. Peamiselt iseõppinud muusika- ja jämmisõbrad tulid kokku 2013. aastal, sest seltsis on ikka segasem. Varem teistes koosseisudes või muul moel muusikaga tegelenud tüübid tol hetkel veel vinüüli lansseerimisest ei mõelnud, aga, nagu ikka, süües kasvab isu. Bändiga sama nime kandvat ja viit lugu mahutavat 12-tollist kutsuksin meeleldi minialbumiks. Võiks olla ka EP, aga lood moodustavad liiga mõnusa terviku.

Esimese raja „Transatlantic Opera” pehme sissejuhatus on petlik. Tolm instrumentidelt maha puhutud ja teekond täpselt parajalt kiires õõtsumapanevas tempos võib alata. Kõik pillid saavad sõna sekka öelda ja näidata, et pompoosse nime taga on ka ausad rütmid.

Pala järjekorranumbriga A2 ehk „I Took Too Much” jätkab mõneti samades toonides kui avalugu, kuid pinget on peale keeratud ja helidevahelisi kontraste esile tõstetud. Tulemus on sama nauditav kui üks hea ilukirjandusteos või tagaajamisstseen mõnest 70ndate kriminaaldraamast – kindel lemmik.

Psühhedeelne „Meet Spacemen in Tartu Hotel” kannab oma nime uhkelt välja. Kosmosemehega hotellis kohtumine on ju peaaegu nagu aegruumis kulgemine – jääb tunne, et algus on, aga lõppu nagu polekski. Võtke neid minuteid kui puhkust kaasanoogutamisest ja laske mõtetel hõljuda.

B-poolel jätkub pidu eheda, erinevate maade ja žanrite mõjutustest pungil tantsulise džässi rütmis. Kõigepealt väike peatus „Taco Baris” ja sealt kohe edasi „Skating With Badamasi” juurde.

Selle tõeliselt toreda vinüüli teeb eelkõige ägedaks see, et on kuidagi tunda, et võetakse vabalt. Mitte liiga, aga parajalt. Viis härrasmeest, 12 ja pluss instrumenti (äkki ikka on orkester?!), viis lugu ja loodetavasti palju kuulajaid. Mine palun toeta noort ja uut eesti muusikat!