Oma uue EPga „Obsession” soovib Frankie Animal astuda välja oma varateismelise kingadest ning astuda hoogsalt küpsemasse noorusesse. Jõuline samm ongi tehtud, kuid Frankie Animalil ei tasu siiski pettuda, kui aeg-ajalt vanuse kontrollimiseks dokumenti küsitakse.

Mulle jäi ansambel kõrvu alates nende esimesest tuntumast loost „My Friend”, mis oli omapärane, tagasihoidlik, aga samas ka julge. Siirus, mis repertuaarist läbi kumas, sobis noorte muusikutega väga hästi. „Obsessioni” puhul rääkis ansambel ise, et pürgib muutuste ning sisulise sügavuse poole. EPl kõlavad tõepoolest rokilikud kitarririfid, võimsam ja massiivsem helikeel ning leidub ka melanhooliat. Pean aga mainima, et sügavusega köitsid pigem plaadi tagumisse otsa reastatud palad, mis ilmselt koosluse varasemat loomingut meenutasid ning seetõttu nüüd küpsemalt ja terviklikumalt kõlasid.

Tuleb tunnistada, et esmakordsel kuulamisel lood nii lähedalt ei kõnetanud, kui oodanud oleksin, kuid teisel korral toimus juba kasvamine. Siit tuleb välja ka EP formaadi kasulikkus – ainult viis lugu on mõnusalt vähe, et kuulamist korrata. Mõnel juhul meenusid Ewert and The Two Dragons ja Odd Hugo, kuid sarnanemine eespool nimetatud ansamblitega ei ole sugugi halb. Pigem tekitas see äratundmise ja küllap on see mu isiklik maitse, mis soovib märgata heas uues ansamblis juba ennast tõestanud koosseisse. Lauljanna Marie Vaigla häälematerjal on omapärane ja kui see õige meloodia taustale sättida ning loomingut põneva harmoonia ja rütmiga vürtsitada, jõuab Frankie Animal kaugele.

Esimese plaadi tegemine on kahtlemata üks keeruline ülesanne: ansamblil tuleb näidata oma mitmekülgsust, kuid samas peab lugude valik looma terviku. Oskus niimoodi mõelda nõuab harjutamist ning planeerimist, mis võib noori bände plaadistamise näol ühel või teisel ajahetkel kummitama jääda ja kinnisideeks muutuda. Frankie Animal on oma ülesandega ühe sellise tervikuga ametlikult muusikamaailma astuda igatahes edukalt hakkama saanud.