Plaadiarvustus: Mazzy Star – Seasons of Your Day (Rhymes of an Hour Records, 2013)

Septembri lõpus tuli üheksakümnendatel hittlooga „Fade Into You” MTVs ja VH1s kuulsaks mängitud dream pop’i bänd Mazzy Star peale 17-aastast pausi välja oma neljanda stuudioalbumiga „Seasons of Your Day”.

Septembri lõpus tuli üheksakümnendatel hittlooga „Fade Into You” MTVs ja VH1s kuulsaks mängitud dream pop’i bänd Mazzy Star peale 17-aastast pausi välja oma neljanda stuudioalbumiga „Seasons of Your Day”.

California päritolu kooslus sai alguse 1989. aastal ansambli Opal lagunemisest, kui selle kitarrist David Roback alustas koostööd lauljatari Hope Sandovaliga. Kuigi bändis on ka teisi liikmeid, kes on küll aegade jooksul vahetunud, võib siiski öelda, et Mazzy Stari selgrooks on ikkagi kahtlemata Robacki ja Sandovali omavaheline sünergia. Tuntavalt ühemeheproduktsioonile ja kogu albumit ühendavale terviklikule kõlale annab essentsi Sandovali isikupärane vokaal, mis võiks kujuteldaval teljel paigutuda kuhugi Vanessa Paradis’ ja PJ Harvey vahepeale, kuid erinevalt Paradis’st on temas vähem lolitalikku võrgutajat ja samuti ei leidu Sandovalis sedavõrd harveylikku femme fatale’i. Kuuldavasti ongi Hope Sandoval pigem häbelik ja ei armasta väga rambivalgust – sellele eelistab ta hämaraid ja intiimsemaid keskkondi, mis loob omamoodi atmosfääri ka Mazzy Stari viimast albumit kuulates. Kohati võib sellist unenäolises udus ekslemise fetišeerimist taasavastada jätkuvalt ka kaasaegsetest muusikavooludest – võtame kas või kodumaiste juurtega Maria Minerva või Inga Copelandi.

Kui „Seasons of Your Day” ülejäänud lood jäävad pigem pehmemateks ja ühtlasemateks ning võivad tähelepanu hajumisel vaikselt ühte sulama hakata, siis üheks mu lemmikuks on saanud albumi viimane, pisut nurgelisem „Flying Low”, mille elektrikidra mõnusad bluusilikud rifid pea mõnusalt pöörlema panevad. Suupill lisab loole veel mingit tarantinolikku kauboivaibi, mille tõttu võiks see olla vabalt osa filmi „Death Proof” soundtrack’ist – ehk lõputul tolmusel teel kihutamiseks igati sobiv, isegi kui see saab teoks ainult meie eskapistlikes unenägudes.

Olgugi, et bändist pole peale 1996. aastat avalikkuses palju kuulda olnud, on grupp tegutsenud Robacki sõnul järjepidevalt. Ja seda põhjalikkust ja terviklikkust on ka albumilt kuulda – vastandudes täielikult n-ö kiirele mainstream muusikatööstusele, on selle asja taga elutöö ja isepärane hing, mille kauamängivus loodetavasti ajapikku täiesti uue tähenduse omandab.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Prince Rama ‒ Top 10 Hits of the End of the World (As Channeled by Prince Rama) (Paw Tracks, 2012)

Plaadiarvustus: Prince Rama ‒ Top 10 Hits of the End of the World (As Channeled by Prince Rama) (Paw Tracks, 2012)

Juba tänavuselt Schillingu kogumikult hakkas Brooklyni krišnaõekeste duo Prince Rama mulle kõrva, aga festivalile ma ei jõudnudki. Küll ma veel kuulen neist, mõtlesin, aga see oli pigem…
Plaadiarvustus: Black Lizard – Black Lizard (Soliti Records, 2013)

Plaadiarvustus: Black Lizard – Black Lizard (Soliti Records, 2013)

Enne veel, kui olin teada saanud, et selle albumi kaasprodutsendiks on The Brian Jonestown Massacre’i ninamees Anton Newcombe, ja avastanud veel suurema üllatusena, et tegemist on soome bändiga, võlusid need kutid mind oma natuke kohmakalt välja kukkunud…
Plaadiarvustus: Jessy Lanza – Pull My Hair Back (Hyperdub, 2013)

Plaadiarvustus: Jessy Lanza – Pull My Hair Back (Hyperdub, 2013)

Ausalt öeldes ei olnud ma kuulnud Jessy Lanza nime kordagi enne seda, kui plaadileibel Hyperdub jagas ühel suvehommikul tema videot loole „Kathy Lee” ja teatas, et annab sügisel välja neiu enda produtseeritud debüütalbumi. Helged sündihelid, biidi rahulik…
Müürileht