Esimest korda Milot kuulama sattudes tabas mind sarnane vaimustus nagu kunagi The Streetsi debüütalbumi puhul: tundmatu ja uue värskus pluss see salapärane miski, mis värskuse väsides alles jääb ja taas kuulama kutsub. Erinevalt Mike Skinnerist on Milo esikalbumile („I wish my brother Rob was here”) järgnenu jätkuvalt köitev ja huvitav.
Milo vastandub teadlikult peavooluräpile ja selle teemadele (kuigi ka tema laulude sekka on eksinud rassiliselt motiveeritud lugu, hah!) ning keskendub enda isikliku loo vestmisele. Mida ausamalt ja enesekesksemalt ta seda teeb, seda huvitavam on. Sest Milo on teistsugune – ta on pehmo, humanitaarsete huvidega taimetoitlane, küpsev (mitte varaküpsenud) kahtlev intellektuaalne sõnavõlur.
Nii nagu Chalice’ile jäävad ette Alex Lepajõe ja teised, koob Milo oma sõnakangasse side- ja omadussõnadena Ühendriikide meediategelasi. Seetõttu on kogu kultuurikonteksti, mida ta oma lugudesse põimib, võimatu eemalolijana päris täielikult haarata – multi- ja mängufilmid, ühe generatsiooni arvutimängud, popid netisaidid, ameerika maadluse kangelased ja nende leivanumbrid. Ja seda kõike ühes Nietzsche, Hegeli, Kierkegaardi, Schopenhaueriga…
Aga isegi kui mõni ruut tähendusväljast ja mänguilust ka tabamatuks jääb, võib rõõmu tunda tsiteerimisväärilistest lõikudest, tema sõnavara ulatusest, selle foneetilisest rikkusest, alliteratsioonide rütmilisest ilust ja tähendusi moondavatest metafooridest, mis on nendeks kaheks kõrvale meeldivaks albumiks („things that happen at day” ning „things that happen at night”) kokku produtseeritud.
