Eurovisiooni finaalõhtul kell kümme vajutan algava freakshow telekapuldi punasest nupust kinni ja mõtlen, et see on küll viimane asi, mille seltsis ma oma laupäevaõhtut veeta kavatsen. Eesti Lauluga võiks minu poolest see asi piirdudagi. Libistan Uku Kuudi „Estonian Funki” plaadimängijasse, keeran kõlarist bassi juurde ja lasen Umblu prelüüdil „Angel” end hellalt kaasa haarata.
Juba möödunud aasta septembris Uku plaadifirma Big Tree Studios alt üsna ootamatult ja ilma suurema kärata ilmunud kogumik Big Tree stuudios valminud lugude remiksidega kätkeb minu jaoks seda visiooni Eestist, mida mina oma kodumaas rohkem näha tahaksin – kavalat enesekindlust ja iseenesestmõistetavalt iseteadlikku funk’i. Kuuldavasti Mähel asunud stuudios valmisid nullindate keskel kogumikult leitavad eesti tantsumuusika klassikud juba mainitud „Angel” ning „Fucking Bitch” – mõlemad Umblu produktsioon. Mina muidugi ei teadnud esimese hooga mingitest klassikutest midagi – pean tunnistama, et ma olen ilmselt pisut liiga noor, et võiksin olla plaadifirma Big Tree Studios tegemiste ja ka Uku enda multitalendiga varasemalt kursis, ent avastasin ta enda jaoks üsna hiljuti tänu möödunud aastal ilmunud LP-le „Visions of Estonia”, mille andis välja USA plaadifirma Peoples Potential Unlimited – aga parem hilja kui mitte kunagi.
Kogenud produtsendikätt tunda saanud töötlused võlgnevad tänu – lisaks Ukule endale – ka Sten Saluveerile, kes produtseerimisele appi tõttas. Oma jumaliku puudutuse on andnud ka teised rohkem ja vähem tuntud kohalikud tantsumuusikagurud, teiste seas Raul Saaremets ja Washingtonis resideeruv eestlane Julius Talvik artistinimega tll73. Vokaalidega meelitab prantslannast transseksuaal Diva Avari ning Uku ja eesti funk-muusika ema Marju Marynel Kuut, kes kõlab loos „Main Funk”, mis on, tuleb tunnistada, tõesti üks kogumiku põhilugusid. Küllap tundubki terve plaat nõnda tuttavlik, sest ilmselt on ühtteist ikka ka varem kõrva jäänud, kuid võib-olla siis veel äratundmiseta, kui olulise etapi need lood eesti tantsumuusika ajaloost kokku võtavad. Samas ajalugu võib ta ju olla, aga tantsupõrandad lainetavad jätkuvalt mõnust. Ja ma olen kindel, et see on midagi sellist, mida taasavastatakse nüüd ja ka edaspidi ikka ja jälle.
